Leppisime lahkumise ajaks 13.30 YK-st, ehk siis peeteli tagumise sissepääsu juurest. Esimesena oli kohal Dima K. Ta oli lahkesti nõus olema kinnitaja minu tahteavalduse kaardil ja nõustus, et olen täiesti terve mõistuse juures. Hea algus. Siis tuli Dima D, kes ka meie sohvriks oli aegsasti nõustunud olema. Nii on lihtsam hüvasti jätta, kui lahkuvad sõbrad hoopis meid ära viivad. Dima D läheb Itaaliasse. Nii umbes…teadmata ajaks elama. Monat ei olnud aga kuskil. Õigemini mitte seal, kus mina. Mona oli pesulas ja jutustas. Ta ei oska tunda sellist kokkulepitud lahkumiseajast kinnipidamise pinget nagu mina. Kallistasime kõvasti mahajäävat Dima K-d, ta luges meile peale viimased õpetusesõnad selle kohta, kuidas me teineteist ei tohi silmist lasta võõral maal. Mulle see meeldetuletus väga sobis. Aga olen rohkem Mona pärast mures, kes eriti ühtegi ohtu kuskil tunda ei söenda või ei oska. Või püüab sellise mulje jätta.
Dima D tegi väga ilusa palve meiega autos enne lõplikku hüvastijätmist. Ta mainis ka kõiki neid asju, mida oleksid ise tema enda kohta tahtnud mainida. Nimelt pole ta vanematel praegu inernetiühendust lendavate või lennata võivate droonide tõttu, ja see tähendab, et selles väikses külakeses puudub igasugune arvestatav internetiühendus. Äralõigatud kogu maailmast. Lastest ja koosolekutest. Isegi buss käib külla korra nädalas. Justnimelt nädalas, mitte tunnis ega isegi päevas. Dima oli lõunalauas selle pärast väga mures. Äkki saab vanemaid kutsuda kuhugi lähemale. Eks ta nüüd ilmselt hakkab uurima, et mis ja kuidas. Peaasi, et süda oleks rahul.
Dima D saatis meid kenasti lennujaama.
Lennujaama sisenedes ootas meid ebaharilikult ja mitte üldse soomelikult suur rahvamass. Pegasusega lendajaid oli palju. Aga meie otsisime midagi muud. Juneyao airlainesi. Check-ini ei saanud teha netis, seega tuli tulla varem kohale. Ja hea oli, et tulime. Järtsumadu vookles mitmekihiliselt ja oodata tuli oma 40 minutit. Ebaharilik ja ootamatu Soome jaoks. Aga kõik läks rahulikult ja ootuspäraselt kenasti. Üks rõõmus hiina noormees näitas pilte lapimaa virmalistest. Peaaegu vabatahtlikult. Me küsisime ja ta vastas. Me küsisime ja ta vastas. Üldiselt ei oska inimesed ise teiste vastu huvi tunda. Seega pidi Mona ise rääkima, et läheme päevaks Shanghaisse ja siis Vietnami. Ta vist naeratas vastu. Ei küsinud midagi. Nojah, mis siin ikka. Ilmselt oleme harjunud inimeste vastu huvi tundma ja seesugust apaatsust kohates võib seda pidada lausa ebaviisakuseks. Ilmselt see polnud. Või siis pigem päris kindlasti polnud. Aga seesugust väljaõpet — olla tore -, vajaksid kõik, mitte ainult tunnistajad.
Ka turvakontrolli järjekorra madu oli hullpikk. Aga läks lendleva kiirusega ja polnud midagi hullu. Tualetti minnes mõtlesin endamisi, et ilmselt on see viimane puhas, inimtühi ja täielikult tualett-tarvetega komplekteeritud kehakinnitusruum lähima aja jooksul. No eks näis. So far so good. Kell on 15.35 ja teada on värav. 44. Paistab, et Finnair on oma lennukite istmekatted tuleohutuslikult ümber pesnud ja Soome õhk on taas finnairi lennumasinatega täitumas.
Enne suurt rahmimist. Reisiblogija abikaasaga
VIET NAM
