Pärast eelmise lõigu lugemist võiks arvata, et me lobisesime veel Monaga mõne aja, liikusime vaikselt oma värava poole ja kõik läks rahulikult. Mitte päris. Nii kui arvutikaane kinni vajutasin, tuli Mona minu juurde suure innuga rääkima sellest, et ammu on aeg juba väravasse minna. Ja kui me siis seisime järjekordses järjekorras, selgus, et vaja oleks ka Hiina sisenemise taotlus ära teha. Selleks puhuks seisis üks härra lehega, millelt sai skannida QR koodi ja siis omakorda skännida oma passi ja sisestada igasugu andmeid. Ka kaaslasekohta kusjuures. Ja siis veel selgus, et peaksima ka eSimid veel tegema. Jõudsime kõike. Lihtsalt et emotsioon rahulikust algusest muutus väga kiiresti rahutuks alguseks. Oleme mitu korda palvetanud, et meil võiks kõik turvaliselt ja kenasti minna. Meie poolt on ainult raskendavad asjaolud. Nimelt isegi Mona, kes meister vigurmagamises, ei saanud seekord korralikult sõba silmale. No eks see on loogiline ka, et kell 18 õhtul eriti magada ei taha. Aga näiteks kell 22 juba oleks tahtnud. Ebamugav ja kõva ja üldse kuidagi vale oli kõik. Kusjuures, meie taga olid loomulikult eestlased, nii et see ka natuke distsiplineeris. Ütlesin neile kohe, et kui nad põnevat salajuttu hakkavad rääkima, siis ma võiks kuulata pealt küll. Nad ei rääkinud. Lennuk ise oli mugav ja suur. 3+3+3 istet. Mona kõrval istusid kummalised noormehed. Meie meelest nad vahetusid ja neile ei antud süüa, kui kõik teised said. Äkki olid nad sinna smugeldatud, kuid Mona arvas, et praktikandid vms. Igatahes näljaseks nad ilmselt jäid. Teenindajad olid väga lahked, kenasti ühtselt roosades kostüümides ja serveerisid veini nii palju kui kulus. Üldiselt ei paistanud eriti, et kulus kellelgi. Järelikult väärikas rahvas oli sattunud pardale.
Tegime aega parajaks meie tasuta linnaekskursiooniks. Maailma parim Cappucino, ütles Mona.
Maandudes oleks tahtnud kohe magama heita. Aga oh ei. Kella 21.15ks on tehtud 20 000 sammu sel päeval. Tegelikult oli see ääretult kena, et meid suvalisi tegelasi trip.com(?) tasuta linnaekskursioonile sõidutas. Näidata paari kohta. Euroopa stiilis turismimagnetit-maja. Tegin paar pilti, et oma vaimustust turgutada. Seesuguseid maju on euroopas ilmselt tüki jagu rohkem kui siin. Maksmiseks on siin tore äpp nimega Alipay. Sellega saab välismaalane peaaegu kõik maksmised ära teha. Väljaarvatud üks kohvipood, mis tahab ülekannet eraisiku (!) nimele. Aga muidu kõik piletid ja kohvikud nõustusid meiega heal meelel äri ajama. Enne Kui Mona selle korda tööle sai, juhendas äpp teda mitu korda isiku videotuvastamist tegema, mis aga kuidagi ei õnestunud. Lahke vennike China Pankist helistas AliPay Abisse, ja pärast seadete suskimist lõhnas olukord juba päris hästi. Siis aga oli Mona näol kummaline aimamatus. Nimelt telefonitsi teda ikka juhendati. Aga see telefon oli lauatelefon, mille tore hiina-onu Monale oli lahkelt kätte andnud. Ja kui sealt öeldi, et palun sisestage oma parool, siis Mona ei näinud äpis mitte kui midagi, mis võiks parooliga seotud olla ja seega ta ei teinud ka midagi. Seepeale tädi küsis, et miks te parooli ei sisestanud. Mona vastas, et ei tulnud ju midagi äpi ekraanile. Jah, ei pidanudki tulema — parool tuli lihtsalt lauatelefoni nupustikuga sisse toksida. Ehk siis magamata öö ja nii see hirm tekib, et millest me veel aru ei saa (nud). No näiteks sellest, et kui metroo piletiostu ekraani vaatasime, siis saime aru (jah, loomulikult valesti), et maksta saab ainult sularahas või metallrahaga. Meil pole ju. Kutsusime siis onukese kõrvalt turvavärava juurest appi. No kuida siis ei saa, saab ju! Tõsi jah, siis kõik online maksmine ju QR koodiga, mitte NFC ehk lähimaksega. Nii et kõik funkas ja onu oli rõõmus. Meie ka.
Oluline turismiobjekt
Pelmeenid olid maitsvad, puljond meeldiv. Arhitektuur väga muutuv, aga kuidagi sobindus siia 30 miljonilisse linna täitsa oo-koolt (soomepärane vaste okeilt-le). Aga mis väga tugevalt rabas, oli valguse sisselülitamise hetk. Kõik oli nagunii muinasjutuline. Aga siis läks pimedaks ja pandi põlema valgus. Ühtlane, kena, meeldiv ja isegi natuke salapärane valgus kõigi hiina-stiilis majade peal ja küljel ja kus veel võimalik. Aga kõige suurem üllatus oli jõe ääres, kus Kella 18st lülitised sisse erilised spet.efektid. Oli ikka vägev küll, kui terve jõeääre pilvelõhkujaskond valgusmuusika tausal tantsu lööma hakkas. Giid vist ütles, et 100 000 dollarit päevas kulutab Shanghai valgustuse peale kesklinnas.
Giid jagas omajagu põnevat infot veelgi. Tõenäoliselt kõik keskmised Hiinasse reisijad teavad, et alates 1990ndast ei saa enam korterit endale rohkem kui 70-ks aastaks osta/üürida. Mina siis ei ole keskmine reisija igatahes. Pärast seda ma ei saanudki aru, mis täpselt saab. Ja äripinnad vist 50 aastaks saavad üürilepigu teha. Kerjuseid ei ole. Tanel Padar ka laulab nii. Aga see tädi rääkis tõsiselt. Kui sa ei tööta, siis saadetakse sind tagasi sinna kust sa tulid. Ehk siis oma kodukohta. Ligi pooled shanghailased ei ole kohalikud. Ja autod on ka kõigil uued. Küsisin, et kuidas siis nii. Giid vastas, et üle 10a vanust autot ei taha enam keegi. Ja imekspandavalt on KÕIK rollerid elektrikad. See on mõnus vaikne, aga väga harjumatu ja ma ütleks isegi ohtlik, kui sa tagant vuhisevat rollerionklit üldse ei kuulegi ja siis järsku paremmanöövrit tegema hakkad, olgu siis teosammul või vähe tõtakamalt. Ühe korra üks keset-teed-pildistaja astuski rollerile ootamatult ette. Giid ütles, et näete, kihutavad. Minu meelest sellised ootamatud manöövrid, kus keegi ootamatult teele ette astub on hulga ullemad. Kõik jäid õnneks terveks, ja lähedalolijad pääseseid kerge ehmatusega.
Shanghai oli väärt nägemist. Inimesed sõbralikud ja kohv hullult hea. Väsinud, aga õnnelikult tagasi terminalis. Vaatame siis nüüd, millal me jooksma hakkame. Lennumeeskond just tuli väravasse. Äkki siis kutsuvad meid ka varsti peale. Värav G-173. Hiina suurim lennujaam.
Sisselülitatud tuledega tsainataun
VIET NAM
