Kolmas päev

Nii head und ei ole ammu olnud. Pärast kõike seda väsitavat seiklust oli lausa nauding lihtsalt magada. Umbes kell 04.00st poole 12ni. Ja kuigi seda ei ole just hirmus palju, siis võrreldes kõige eelmisega olime värsked nagu kurgid. Linnulaulu asemel tervitas meid mahe rollerite purin ja signaalitamine, sekka ebamäärased hõiked ja jutuvadin. Nagu laulaks linnud ja kohiseks mahedalt merelained. Ei, siin ei ole ei merd ega linde, aga sama lõõgastav on ikkagi meie esimene korralik puhkusehommik pärast esimest korralikku und. Meil on rõduga korter. Rõdu on siin tõesti, aga mitte meie korterist kättesaadav. Lisaks on selle koha nimi “hotell”. Mona teadis öelda, et hotellist arusaam pole siin päris sama, mis meil. Tuba on voodilaiune ristikülik, kuhu mahub ära kaks tooli, lauake, veekeetja teetasiidega ja terve duššikabiini komplekt, kus on ka tualett ja kõik muu vajalik. Pistikupesa ripub dušši kohal ja on teibiga kokku tõmmatud, et see kõik koos püsiks. Natuke ootamatu, võrreldes soomeliku korraga, kus igamees ei või isegi lambilühtrit seina ühendada. Nagu üks sõber kunagi Aafrika kohta ütles: “Valad šokolaadi õli asemel, aga töötab. Las siis töötab!” 

Hotelli uksest vällja astudes tabas mind paras ootamatus. Öösel kella 3 ajal saabudes oli tänav inimtühi ja tühi ka rolleritest, müügilaudadest jms. Nüüd aga oli pilt kardinaalselt muutnud. Ja käiku pidi kohe laskma ChatGPT-lt õpitud nipi — liigu rahulikult ja kindlalt, ära tee ootamatuid liigutusi. Ja see tõepoolest on abiks, sest rollerijuhid oskavad siis arvestada, kus suunas sa liigud, ja kust sa oled juba ära liikunud selleks ajaks, kui nad sinuga juba kohakuti asuvad. Siiani elus, ilma eriliselt närve kõditavate kogemusteta. Kodust läksime välja Mona suurejoonelisel juhtimisel. Vasakule, ja siis uuesti vasakule. Umbes 10 minutit põnevat avastamist. Kuni avastasime veel midagi. Nimelt esimene vasak oleks pidanud olema parem. Aga sellest polnud lugu midagi, sest rollerid ja suur osa inimestest olid nagunii juba vahetunud ja kõiki juurikaid ja liha-kala-kalmaare-mereande, mida meie maja ümber müüakse, ma esimesel korral nagunii ei jõudnud silmadega ära haarata. Sain nüüd teise võimaluse. Esimene kuulus toode — munakohv. Ilmselt on selle mingi uhkem nimi ka. Inglise keeles egg coffee. Ka mitte just mingi peenutsemine. Aga oh seda maitset. Kreemjas siidpehme magus munakollane! Oi, kui magus ja hea. Kahjuks sisaldas see jook ka kohvi. Minu meelest erita halba. Monale maitses. Maksmiseks olime eelnevalt käinud raha välja võtmas. Kui keegi siin sinult miljoni välja petab, siis kaotus ei ole tegelikult väga suur. Umbes 30 eurot. Ehk siis 30 000 kohalikku raha (VND) on umbes 1 euro. Kahjuks pole munakollase kohv mitte just igal pool ligilähedalseltki sama maitsev. Kohvi osa on stabiilne, kusjuures, aga munakollase vahustamisele paistab spetsialiseeruvat siiski oluliselt väiksem osa kõigist kohvikutest. 

Järgmine peatus — Hanoi Raudtee. Justnimelt. Millegipärast arvavad inimesed, et oma eluga riskimine raudtee ääres on joovastavalt põnev ja ihaldusväärne ettevõtmine, kui oled ennast Vietnami vedanud. Euroopas pääsevad nii lähedale ainult selgelt meeltesegaduses suitsiidlased. Siin aga — ole hea, võta istet, toome kohvijoogigi. Kahjuks just siin sai selgeks, et munakohvi valmistamine kõrgtasemel pole neiel suitsiidileõhutajatele siiski vajalik ära õppida. Ilmselt kuna teist korda siia nagunii tagasi ei tule. Ja raha pidi ka ette maksma. Ilmselt nad siis taskust raha otsima ikkagi ei tuleks, kui põlvi piisavalt kõhu alla ei ole tõmmanud. Alkoholi vist ka ei serveeritud. See ilmselgelt poleks mõistlik kooslus. Rongi ennast peab ootama sõltuvalt graafikust. Meie rong ei olnud graafikus. Seda oli näha graafikust. Ja sellest, et töötajatel tekkis ootamatul paanika ja kibekiire rutuga hakati laudasid kokku pakkima maa peale. Kui lähedalt see rong siis mööda läheb, mõtlesin endamisi. Palju lähemalt kui mingisugune euroopas kasvanud mõistus võiks vähegigi lubatavaks pidada. Mitu korda käidi mulle peale, et jalad peab kindlasti enda kõrvale panema. Vanaisa kodukoht oli raudtee ääres. Mulle kunagi ei meeldinud raudteeäärne jalgtee, mis minu meelest oli liiga lähedal ja liiga vali. Vot sulle siis nüüd lähedust. Ja inimesed maksavad selle eest. Meie ka. Õnneks midagi väga ohtlikku tõepoolest ei olnud. Aga teisest küljest on tegemist ikkagi päris rongiga, mis oli omajagu pikk ja sõtis omajagu kiiresti. Arvan et äkki 40km/h. Pärast rongimöödumist tuli päris palju inimesi juurde. Nemad rongi ei näinud, aga said teenindajatelt teada, et järgmine tuleb 2 tunni pärast. Vedas meil. 

Edasi viis meid tee taksosse. Grag on meie Bolt. Sellega saab tellida igasuguseid taksosid. Sealhulgas rollertaksot, kuhu tõenäoliselt mahub ainult 1 inimene. Vähemalt ametlikult. Meie tellisime uhke elektritakso. Hind oli sama, mis mitte-uhkel mitte-elektritaksol. Miks siis mitte. 1,3 eurot 12 minutit sõitu. Hiljem sõitsime 5 minutit jalgrattataksol 3,5 euro eest, et oleks võrdlusmoment. Taksoga viis mind Mona veenukkude teatrisse. Lava asemel vesi ja näitlejateks nukud, kes selle tiigi peal osavalt etendust korraldasid. Kahel pool tiiki olid lauljad-pillimängijad. Väga professionaalsed. Mäng oli täismajale ja mitmed etendused olid välja müüdud, kui meie endale pileteid ostsime. Millest see etendus rääkis, täpselt aru ei saanudki. Sõideti paadiga, püüti kala ja kaks parti said lapse. Seda siis suurepärase koreograafilise mängu läbi, mida saatis Vietnami rahvusmuusikaline kokkumäng. Oli just täpselt nii põnev, et kui see šõu 50 minuti pärast lõppes, plaksutasin siirast tänust muusikutele ja näitlejatele, kes lava tagant välja ujusid, nende võrratu töö eest, kui ka selle eest, et see nüüd ikkagi läbi sai. Rahvale paistis väga meeldivat. Mingit poliitilist süvaõpetust ei paistnud siin olevat. Kummalisel kombel polnud ka saali kaunistuse juures märgata ei sirpe ega vasaraid ega viietipulisi tähekesi. 

Nüüd olid Monal veel mõned kohad salvestatud, kust pidi ilmtingimata läbi käima. Esimene neist oli post-it kohvik. See oli märkmepaberid täis kleebitud mitmekorruseline kohvik. Väidetavalt täielik insta-materjal. Tegin siis pildi ja läksime edasi. Nurga taha. Ja täiesti ootamatult taheti meile pakkuda igasuguseid massaaže. Siiani malbed vietnamlased olid muutunud vägagi pealehakkavateks müügimeesteks. Hullem oli ainult õlletänav. Seal peavad kümned kõrvutiasuvad kohad võitlema iga turisti eesti nii kuis jaksavad. Ja jaksavad hästi. Igathes oli see võileib, mida Mona sõi, nii hea, et seda oli lausa raske uskuda. Nosisime seda rollerite keskel lapsemõõtu toolidel ja pidasime seda hetke kaunimaks omataoliste seas. Kodu poole liikudes põikesime minu tungival palvel läbi vel ühest toidukohast, mis paistis olevat väga kohalik. Keegi meid sisse ei kutsunud. Järelikult tasub minna. Ja tasuski. Part oli nii maitsev, et Mona limpsis isegi taldriku puhtaks. Kujundlikult rääkides. (Sest see puljong oli tegelikult õli, ja Mona oli sellest ilmselgelt pettunud). Kõht on täis ja tuju hea. Ja eriti tore, et magada saab voodis.