Kuna oleme nüüd korralikult unetada saanud, otsustasime end esimesele eelnevalt makstud hotellihommiksöögile vedada. Minu arvates väga noor poiss, Mona meelest lihtsalt noor mees, pakkus meile valikuks kolm hommiksööki. Ma täpselt ei saanud aru, kui palju ta ise tegi, vist praadis muna, aga igatahes väga maitsva hommikusöögi ta meile välja võlus. Arvatavasti kuskil üle tänava Jätsime oma pakid tema valvsa hoole alla ja läksime kõrvaltänavaid uudistama. Tuli välja, et olime otse kohaliku turu servas. Sellise turu, kus ühtegi muud turisti peale meie ekslemas ei olnud. Meie vaatsime neid ja nemad meid. Tundub, et kasud olid kõigil sees. Midagi erilist silma ei hakanud, lihtsalt kala, liha, riided, kangad jms. Riideid küll eriti pigem mitte. Ei midagi sellist, mida Mona oleks kauem kui 20 sekundit vaadanud. Kuna meie ringirändamise oskus ei ole meie jaoks veel nii hea, et teadlikult valida, millega kõige targem oleks reisida, siis võtsime vastu pakkumise, et meie järgmine hotell saadab meile auto vastu meie eelmisse hotelli. Selleks tuli meil sõita ühe autoga bussini, bussiga järgmise autoni, ja siis hotelli. Kokku läks maksma 20 eurot kahele umbes 2,5 tunnise reisimise eest.
Meie esimesel hotellil oli ka rõdu, nagu eelnevalt põgusalt juttu oli. Sellele rõdule sai minna küll, ainult viiendalt korruselt. Ja seal oli hästi näha Hanoi (ja ilmselt kogu Vietnami) arhitektuuri omapära. Lühidalt öeldes “domino efekt”. Ehk siis kujuta ette domini klotse, pane need kõige lühemat külge pidi seisma ja niimoodi hästi mitu tükki kõrvuti. Ja nüüd suurenda seda kõike nii palju, et saad 3-5 korruselised majad. Kogu Hanoi ootab, et keegi esimest klotsi lükkaks. On muidugi ka teistsuguseid hooneid. Aga oluline on maja erinevatele korrustele üksjagu suuri puid istutada. Natuke džungli tunne. Väga nagu uusi maju ei pannudki tähele. Hanoist välja poole sõites hakkas silma lihtsalt veel vanemaid maju ja isegi mõni vanem auto.
Bungalohotell Trang Anis. Meie oma taamal paremal.
Monaga arutasime täna pereuurimisel, et tahame olla tänulikumad. Mõtlesin just, et ma olen väga tänulik selle eest, et vietnamlased nii toredad on. Näiteks meie bungaloboss naeratas ja laulis terve tee check-ini laua juurest kuni meie bungaloni, mis on tema tempos umbes 30 sekundit, meie tempos aga minut ja 30 sekundit. Siit saime ka oma esimese rolleri. Lihtsalt niisama. St mitte tasuta, vaid et mitte kui mingit dokustaati polnud tarvis ette näidata, et ma üldse midagi seesugust juhtida tohin. Ilmselt siin on see sama selge kui rattasõit, et kui käed jalad küljes ja pea ka enam vähem õige koha peal, nii et kiiver peale käib, siis kõlbab sõita küll. Esimene roller oli eriti vana. Midagi armatuuris ei põlenud. Tuled ka ei põlenud. Lisaks oli ka maru külm rolleri peal. Seega otsustasime Monaga enne pimedat tagasi tulla riideid peale lisama. Parkisin rolleri ära meie bungalo-hotelli ette ja sinna see jäigi, sest isegi bossi isa osavad rolleritundja käed ei suutnud seda enam käima saada. Päris hea, et see meiega kuskil seal kaugel lompide ja tiikide vahel ei juhtunud. Kõik naeratasid, pumpasid kütuse teise rollerisse õmber ja saatsid meid uuesti teele, ja sel korral põlesid sellel isegi tuled. Nii ees kui taga. Näidikutest siiski ei ükski. Aga ju seal pole siis ka midagi olulist vaadata. Kihutamisega siin keegi väga silma ei paista, seega ka meie ei hakanud tippkiirust proovima. Kuigi need rollerid on ilmselt 100km/h võimelised vuhama küll.
Mona ootab nuudlisuppi kotletiga, taamal kohalikud Trang Ani kalamehed
Tegelikult me väga kahtlesime, kas me üldse tahame kuhugi enam külmetama minna. Olime külmetanud rolleriga tee peal. Ja meie bungalos oli külm. Siis aga tuil keegi tark tütarlaps selle peale, et võiks ju konditsioneeri tööle panna ja sellega tuba kütta. Ja nüüd olemegi soojas toas. Tegelikult ei ole väljas üldse nii külm — 14 kraadi kell 23.11. Ikka läksime ja jalutasime oma tunnikese lähedalasuvas Ninh Binhi külakeses. Seal oli tore jõe moodi veekogu, mille mõlemal vastaskaldal pikalt toidukohakesi. Kusjuures igaüks neist pakkus täpselt samasugust toitu. Võib-olla see oligi üks hiiglama pikk restoran. Pulga otsas pakutakse igasuguseid lihasid, mereande ja … ma ei teagi mida. Tee sisse pandi siin mingit siirupit ja pallikesi. Bubble tea. Aga umbes 8 korda kehvem kui Hiinas. Ja nii magus, et ma olen sellest magusast vist ikka veel laksu all. Vietnamlased kardavad pimedust. Igal pool on hästi palju valgusteid. Ja see on hästi tore. Veel on vietnamlastele omane mitte osata inglise keelt. Numbreid nad küll tunnevad, sest muidu ei saaks minusugustelt turistidelt kuidagi rahas sisse kasseerida nende kummaliste maiustuste ja sealihapulgakommide eest. Mul on tunne, et nad nimelt ütlevad need summad võimalikult ebaselges inglise keeles, nii et ma 1000 asemel maksaksin 10 tuhat. Ja kindlasti ei hakka nad selle peale protestima, vaid naeratavad üllatunult-magusalt. Aga noh, see pole nüüd nii suur kelmus kui kellegi pangakaadi kaaperdamine. Väjapool Hanoid on tunda kohalikke. Nad on tõesti naeratavad ja toredad. Väikesed tüdrukud sõitsid meist oma rolleriga mööda (me sõitsime ilmselgelt aeglaselt, et mitte päris ära jäätuda) ja hõiskasid lõbusalt hellou! Ja meie bossidel on väike laps, kes tahab õue põgeneda, aga tema vanemad ja vanaisa jooksevad talle kibekiirelt järele. Arusaadav — ta on nii nunnu, et Monasugused turistid võtaksid ta esimesel võimalusel endaga kuhugi külma euroopasse kaasa. Niisugust hullu asja ei tahaks küll kellelegi.
VIET NAM
