Viies päev

Tänane eesmärk oli sõita paadiga ja ronida mäkke. Mona tahtis väga mõlemat. Veel rohkem Tahtis ta osta rongipileteid. Nende ostmine on sama palju seiklus kui paadiga läbi koobaste ukerdamine väikese paadiga, kus laed on umbes meetri kõrgused. Paadisõidu pidime tegema, seda sega lihtsalt pidi tegema. Ja seda teevad kõik: nii välisturistid kui siseturistid. Ja selline turistide voor oli mingi mõttes elamus omaette. Neljakesi pannakse kõik paadikestesse. Kolmekesi, kui kaal peaks ületama sõudva tädi võimekusi või paadi kandevõime. Enamik sõudjaid olid eakamad naised, sekka mõni eakam mees. Nad ei sõua mitte nii nagu tavaliselt, et käed tõmbavad keha pool, vaid hoopis lükkavad kehast eemale. Algus oli hästi põnev, vaatasin huviga, kuidas meie paadikene teistega rivvi võttis, punalikuke uhkelt reisijaid tervitamas ja end tuule käes graatsiliselt lehvitades. Koobast läbi sõitmine oli kõige põnevam osa, sest seal oli meelidv temperatuur ja põnev oli kummardudes ja end kallutades paremale-vasakule sealt läbi ukerdada. Meie sõudjatädi oli täielik proff ning kitsad keeramised ja madalad kaljukamakad talle mingit raskust ei paistnud valmistavat — kõigest saime mööda ja välja. 

Meie paadikaaslasteks olid kaks vietnami noort, kes on sellest samast provintsist. Nende ema ja täidi ja isa? Olid kõrvalpaadis koos veelgi noorema õega. Nad olid väga lahked ja naeratasid meile kõrvalpaadist vahetpidamata. Ja nad ütlesid meie paadi noortele, et nad annaksid meile ühe oma magustoidu, mis oli vaniljepuding mingi meeldiva magusa moosiga. Noored ei paistnud sugugi kurvastavat, et neile ainult üks magustoit jäi. Muudkui naeratasid need kõrvapaadi sugulased meile. Tegelikult on siin vist kõik sellised. Piinlik on kohvikus maksta 2 eurot. Miks piinlik? Sest teeninduse tase on nii kõrge, et eestis peaks ilmselt oma 150 eurot maksma. Meile tuuake tasuta snäkke, naeratatakse, isegi pildistatakse. See on kuidagi nii armas ja meeldiv, et tahaks neid kõiki kallistada. Ja nad on nii tagasihoidlikud sell eküige juures. Ainult et ma pole kedagi siin kedagi kallistamas veel näinud, seega pole olnud julgust sellega algust teha. Toredad on ka hiinlased. Lihtsalt tervitavad pidevalt ja pakkusid meile apelsini. Tore ju. Hakka või ise selliseks.

Mona ütles, et ma räägin temast väga vähe. Monale meeldivad siin kõik joogid, mille nimes on macha või kohv või tee. Macha joogid on tõesti olnud erakordselt ühtlaselt kreemjad ja maitsvad. Mona ei taha minna kella 8ks rongijaama ülehomme hommikul. Ta ütleb, et pool tundi Varem on piisav. Aga tädi, kes piletid müüs, ütles, et Peab tulema kella 8ks kohale. No vaatame siis, kuidas sellega ülehomme hommikul läheb. Miks me üldse roninga sõidame? Elamuse mõttes. Odavam see ei ole, kui limusiiniga sõit. Limusiin on siis buss, milles on palju ruumi ja istmed saab alla lasta. Rongipileti ostmiseks tuleb näidata passi, ja üldse pidi seda kolmest kohast ostma — esiteks küsima infost, seejärel minema kassasse ja siis veel kontorisse, kus asi ametlikult ära vormistati, ja tavalise valge paberi peale pastakaga kirjutatud kuupäevale uhke tempel peale löödi. Pilet ulatati suure naeratuse saatel meile nagu oleks me just maratoni läbinud ja meile pandi kaela medali ja kätte ulatati diplom. Vot just nii pidulikult ja suure naeratusega. Ainult lilled jäid puudu. Monale meeldib süüa ka. Ja kuna kõik toidub on maistvad ja jube suured, siis ma kardan, et meie kaalulangetuse eesmärgid tuleb kriitilise pilguga üle vaadata. Ainuke minu meelest mittemaitsev toit oli meie hotelli hommikusöök, mida me kõige rohkem täna ootasime. Aga õnneks see kõige hullem hummikusöök oli siiski üsna okei. Kohvi, mis oleks kohv, ei ole veel saanud. Ilmselt sellepärast siin ongi igasugused kohvijoogid nii populaarsed, sest seda tavalist musta vedelikku, mis peaks olema see kõige alus, siin juua ei kannata, vähemalt mitte naudingu eesmärgil. Aga harjumuse jõud on suur, nii et paar musta kohvi olen ikka püüdnud hommikul sisse ajada. Õnneks sisse need ka esilagu jäid. Mingit mürgistust ei ole veel ka õnneks olnud, vaatamata sellele, et hügieen kui selline on mitme leveli jagu teisel tasemel (mitte kõrgemal, ei-ei).

Mäe otsa ronisime kah. Vahepeal ronisime turistide otsas, siis jälle mäe otsas. Mona tahtis sinna minna hommikul, kui seal veel kedagi ei ole, aga meil pole termopesu kaasas ja seega sai see asi ära tehtud täna õhtul. Oli nii ilus, et seda ma kirjeldada ei Oska ja ei hakka proovimagi.