Kuues päev

Üsna ootamatu, et päev võib ka nii rahulik olla. Käisime pärast tagasihoidlikku hommikusööki meie bungalohotelli naaberkõrtsus (tegelikult ikkagi kena kodukohvik) hommikukohvi (vietnamipäraselt külma) joomas. Ja kuna see koht oli nii tore, siis boonuseesmärk oli nende meeldivate inimeste seltsis lihtsalt veel pisut aega veeta. Kui Liis-Lemsalu kuskil ajalehes rääkis Taimaa inimeste sõbralikkusest, siis ma usun, et ta üllatuks meeldivalt, et Vietnamis on inimesed veel-veel sõbralikumad. Uskumatu, saan aru, aga ikkagi tõsi. Me vist millegi erilisega ei saanudki hakkama täna.ahjaa. Mona tegi oma elu parima shoppingu. Tema väitel. Mina istusin minitooli peal teise korruse akna ees ja lugesin Tani raamatut. Ei kurda sellise võimaluse üle sugugi. Ainuke natuke ebameeldiv on selle asja juures see, et ma ei tea, millal Tani raamatul osa 2 ilmub. Sest ei saa ju nii head raamatut ainult 1 osa olla. Ja see esimene osa hakkab juba lõpupoole jõudma paraku. 

Üks vene õde tegevat eksursioone Veitnamis ja ta soovitas meile Ninh Binhi lähedal paari kohta, kus on tore jalutada. Ekslesime Veidi mööda põldusid ja nähes pidevalt soiseid alasid, läksid mõtted mitu korda selle peale, et alles 1975ndal aastal lõppes suur sõda ja paljud eakamad on näinud nii sõda kui ka selles osalenud ilmselt.  Praegu paistab riik rahulik. Punavimplid viisnurkade ja vasar-sipidega tuletavad igal sammul meelde, kumb pool selle sõja võitis. Ausalt öeldes ei saa aru, kuivõrd palju möödunud sõda riiki täna mõjutab, sest et internet on kõikjal ja kui taaskord autodest rääkida, siis ka siin pole vanemaid autosid praktiliselt kordagi näinud. Muidugi ega neid autosid üldiselt ka just palju näha ei ole. Ikka rollerid. Ma ei saa aru, kuhu nad need vanad autod on peitnud, selline tunne, nagu abisaadetisena Eestisse. Poes märkasin müügil telefonilaadimise kaableid, mida mina olen tellinud Temust. Fjällräveni kõhukott on nii hästi järele tehtud, et ega ma originaali ja siin müüdava 5-eurose vahel mingit kvliteedivahet ei märganud. Ja seda lukudetailideni välja. Rollereid on küll vist igast vanusest, päris mootorrattaid nagu ei Ole silma hakanud, peamiselt sellised käikudega rollerid paistavad olevat kohalikel (mitte automaatselt käikevahetavad). Huvitav on see, et kaardiga ei taha keegi midagi müüa, ainult sularahas. Kas sellepärast, et nii on lihtsam jälgi varjata või on lihtsalt panga-ahnus nii suur, et sularaha on ikkagi ainuke maksevõimalus. Kuna pangaautomaate on pea kõikjal, pole see veel kordagi probleemiks osutunud. Lihtsalt et kulutusi peab natuke ette planeerima, kui just kümneid miljoneid ei taha kaasas vedada. Tundub kuidagi riskantne, kuigi ei ole veel tundnud, et peaks midagi päriselt kartma või et oleks kuidagi ohtu tunda olnud. Pigem vastupidi. Ei ole näinud eriti politseid, aga vbla on neil see ka omaette eesmärk. Ühe korra tundus olevat liikluskontroll ühe maantee peal enne linnakest. Kuid meid ei peatatud. Aga korraks oli ebamugav tunne ikka, et tea ju, et mida nad küsivad ja kas nad on ikka sama lahked ja toredad, kui tavainimesed. Aga mine tea, Vietnamis äkki on? (No Ikka ei usu seda millegi pärast, eriti Tani raamatust 70-80ndaid meenutades.)