Seitsmes päev

Tänane päev oli erakordne selles mõttes, et hommikul ei paistnudki esimese asjana kardinaid eest tõmmates päike silma. Detsember  on ju käes. Oli mingi ebamäärane sumedus. Ilmselt polekski päikesetõusu näinud, kui ka oleks väga tahnud. Uus kuu tõi kaasa ka muutusi põhimõtetes. See must jubedus, mida koogelmoogeliga peidetakse … see ei olegi enam nii hull. See natuke lõhnab nagu šokolaad. Meie tänane hommik algas taksosõiduga. Taksoks oli vist meie hotellipidaja isa. Auto oli loomulikult uus ja sõidutas meid rongijaama. Meid oli palutud tulla mitte lihtsalt üldisesse ooteruumi, vaid nö kõrvaltuppa, kus oli turistide inforuum ja istmed nägid märksa mugavamad välja, lausa diivanid. Kohalik proua, kes meiel tee peale ette jäi, ei tahtnud uskuda, et me õigesse kohta teel oleme ja suunas meid ikkagi piletiostukassasse, mis oli üldooteruumi kaugemas nurgas ja vastassuunas. Läksime siis sinna, ja sama targalt saadeti meid ikkagi sinna, kuhu teel olime olnudki. Seekord ükski vietnamlanna meie teed ei blokeerinud. Olime õiges kohas ja oodata tuli umbes 20 minutit. Tubli, Mona, et sa seda tädikest ei kuulanud, kes meid lausa tund aega varem kohale kutsus. Mina oleksin küll palutud ajal kohale ilmunud. Aga nagu me teame, Mona sellist hilinemisehirmu tunda ei oska. Peres on tasakaal. Mingit päris piletit me ei saanudki. Isegi rongis kontrolör küsis piletit. Meie kehitasime õlgu ja viipasime raudteejaama kassa poole, ning see paistis teda rahuldavat.  

Niisiis, kuidas need autod ikkagi nii uued on. Iternetis leiduva teabe põhjal on lugu järgmine. Erakasutuses autod tekkisid Vietnamis alles 10-15a tagasi. Ja tõepoolest, kõige vanemad autod on ehk 10a vanad Hondad. Autosid ei ole palju, kuna Vietnami transport seisab rollerite õlul. Õlust rääkides, on need üsna head kõik. Mina olen proovinud kolme sorti, ja rohkem neid ei paista olevat. Heledad ja lahjapoolsed. Alkoholiprotsenti ma kuskilt välja ei lugenudki (hiljem ühe purgi pealt leidsin 4,3). Rollerid. Neid on igast vanusest ja tüübist ja võimsusest. Autod aga kannavad V nime peamiselt. Ja need on kõik eletrilised. Palju on Toyotasid ja Mazdasid ka, sekka Peugeot’sid ja näpuotsaga Bemareid ja mõni Mersu, RollsRoyce, Porsche jt. On ka väga luksuslikke mudeleid, mida maailmas just palju pole. Autosid omab rikas keskklass. Neid ei ole väga palju. Ja taksojuhid on võtnud laenu, et osta auto ja nüüd sõidavad täiskohaga taksot, et maksta pangale tagasi laenu. Sõidujagamisteenus Grab on ostnud ka palju autosid, ja need on kindlasti kõige uuemad. Rollerijuhid sõidavad Grabi, sest neil on vaba graafik. Sarnane loogika meie kohalike sõidujagamisteenustega. 

Liiklus. See on hull. Ma ei saa aru, kuidas rollerijuhid suudavad oma rollereid nii kuulekaks treenida. Need sõidavad üksteise taga ja kõrval nii lähedal, et seda on lausa valus vaadata. Pidevalt on mul selline tunne, et kui esimene natukenegi kõrvale  kaldub, siis tagumiste esirattad lendavad koos nendega kõrvale ja järgneb kohutav avarii. Ei juhtnud seda kordagi. Roleriga saab vedada absoluutselt kõike, sh puid, uksi, katuseplekke jne. Taksojuhid peavad oleme väga julged ja enesekindlad oma autodega. Ja paistab, et rollerijuhid kardavad neid, sest isegi kohalikud rollerid peatusid, lasid auto ette ja siis jätkasid oma ohtlikku teekonda ettevaatlikult. Keegi ei kihuta. Ei taha ju oma autot ära kriipida. Siin maksavad autod 2-3 korda rohkem kui euroopas kohalike maksude tõttu. Ehk siis auto hinnale lisandub 2-3 kordne maks. Ka ülevaatusel ollakse väga kriitilised. Seega vanemad kui 10a autod müüakse Laosesse ja Kambodžasse. Või siis lõhutakse nad laiali ja müüakse maha varusadena või vanametallina. Mingeid autoromusid kuskil ei vedele. Väga eeskujulik selles osas. Autodel on laes mingid huvitavad kiled, äkki tehaseomad. Neid ära ei võeta. Ka igasugused muud kiled, mis tuleks maha võtta enne kasutamahakkamist, on asjadel endiselt peal, kuigi juba koledad. Isegi väljapoole ukselingi taha on kleebitud kleepsud, et küüned või võtmed uksevärvi kuidagi ära ei kriibiks. Arusaadav, kui auto maksab sadu miljardeid (kohalikku raha). 

Rongisõit oli Mona jaoks esmakordne elamus. Väidetavalt ei lähe Elroni reis arvesse. No jah, siin olid kupeed suletava uksega ja 4 voodiga. Nagu laeva kajutid. Väga korralikud ja puhtad. JA WC-d kenasti olemas. Ikka korralikud ja puhtad. Lausa hämmastav, et minu viimane puhas WC oli just siinsamas, mitte seal kuskil Soomes või Hiinas, vaid just siinsamas, ükskõik milline. Rong sõitis üsna rahulikult nagu kogu liikluski siin — rahulik kiiruse mõttes. Sõitsime mööda ka kuulsatest rongikohvikutest, olles ise siis seekord teisel pool rongiakent. Mina filmisin. Mona ka filmis. Ja kui ütlesin, et nüüd siis oleme kohe kohal ja hakkame välja minema, oli Mona erakorselt pettunud. Misõttes! “Ma ei näinudki neid raudteekohvikuid! Miks sa ei öelnud!” No ma arvasin, et kui mina filmin ja tema filmib, siis me ilmselt näeme sama asja ja ka filmime sama asja. Tuli välja, et kuna need kohvikud on nii lähedal, siis Mona ei osanud neid vaadatagi otse meie akna all. ALL, selle sõna otseses mõttes. Mona on mitu tundi hiljem sellest ikka veel löödud. Saatsin ta massaažitooli rahunema. 10 minutit oli liiga vähe, ta võttis 25 juurde. Mona on seda reisi läbi elanud juba mitu nädalat. Mina alles siin avastan ja uurin. Mona juhatab mind kohvikutesse, mida nimetatakse peidetud aareteks. Need asuvad tänavalt vaadetes mingis pimedas koridoris. Aga kui sisse astud, avaneb täiesti uus maailma, mida tänavalt isegi aimata ei oska.

Esimene peatus meie teisel Hanoi-külastusekorral oli grill-liha kohvik. Uskumatu, et Mona omal vabal tahtel ja südamesoovil viis mind LIHAkohvikusse. No see pole mitte ainult Mona soovitus, vaid ka Michelini oma, ja see peaks juba päris kõva näitaja olema. Ja oli ka! See toit, mida me sõime, oli nii maitsev, et võtsime teise veel. Puljongi sees oli sašlõkk ja lihapallid. Geniaalne! Ei saa kuidagi öelda, et nende toit kuiv oleks. Aga see oli nii hea, et isegi Mona võiks karnivooriks hakata. Pärast seda Michelini boksi-peatust läksime 2 minutit edasi järgmisse kohta. Tänavalt vaadates polnud siin midagi. Isegi koridorist sisse kõndides paistsid ainult pargitud rollerid. Aga siis tädid ja onud suunasid meid ülakorrusele. Nimelt oli köök all, ja kohvikut ennast oma 4-6 korruse jagu ülevalpool. Ja need joogid olid ikka maitsvad küll. Huvitav, kas me proovime neid Peetelis järele teha ja Dima K peal katsetada? 

Siselendude lennujaam on pungil rahvast täis. Ma olen hirmul, et see lennuk on sama kitsaste istmevahedage, nagu see viimane Shanghaist Hanoisse oli. Ja see oli ikka paras piin. See järjekordne piinakamber peaks oma palavast embusest vabastama meid 2 tunnise sessiooni järel. Ja siis oleme Lõuna-Vietnamis. Ma veel täpselt ei tea, miks ja kuidas, aga Mona kindlasti juba teab. Loodan väga, et ta seal ühtegi järgmist kauaoodatud vaatamisväärsust maha ei maga, sest ma pole kindel, kui palju neid massaažitoole siin jagub. Või kui jagub, siis kui palju meie rahakott neid välja kannatab. Olgu öeldud, et enamasti on WiFi paroolideks siin 12 345 678.

Meie kohalejõudmine läks päris kenasti. Lennukis oli istmete vahel nii palju ruumi, et pane või põlv üle jala. Kui maandusime, siis juba teadsime, et esmlat vaatame Grab äpi, mis meie majutuskohta takso maksaks ja siis võime juba kohalikele hinda näidata ja nad viivad meid soovitud kohta sellesama hinnaga. Kuna me ise panime juhi telefoni asukoha, siis polnud ka muret sellega, et ta meid kuhugi mujale viiks. Ainult et kui me kohale jõudsime, siis ei paistnud selle koha peal küll mingit majutusasutust olevat. Aga see ainult paistis nii. Õigupoolest ei paistnud midagi, sest nimelt pole siin elektrit. See tähendab, et elame oma bungalos, mis on nagunii dušširuumiga, mil pole katust ja kogu valgus tuleb kuult, tähtedelt ja küünaldelt, mida meiel lahkelt jagati. Romantika missugune. Mõtlesime siis toitu ka tellida ikkagi koju, sest viimasest söömisest oli juba nii palju aega möödas, et hirmus. Aga pärast 10 minutit ootamist ja agarat toiduvalmistamist meile selgus, et pole ühtegi taksojuhti, kes nii kena oleks ja toidu meile kohale tooks. See ei olnud tore üllatus. Küll aga anti hotellist lahkelt roller tasuta kasutamiseks, et saaksin meile ise süüa tuua. Ja tõingi. Kõht oli täis ja erinevalt eelmisest kohast oli toas just nii palju palav, et magama jääda oli üsnagi talutav.