Kaheksas päev

Paraku tuleb pea igal varahommikul mul ette võtta väike reis tualetti. Tavaliselt püüan silmi võimalikult kinni hoides minimeerida pingutuse kestust, et uni võimalikult ruttu pärast varahommikusi proteduure naaseks. Minu püüdlused pulsilööke võimalikult madalana hoida olid niigi tagasilöögi saanud, sest mingil hetkel oli elekter tagasi tulnud ja laes olev tiivik oli hakanud väga lõbusat rütmi lööma, mille taustaks surisev külmkapp ja kella tiksumine korraliku harmoonia moodustasid. Nüüd siis kiire käik tualetti, millel katust ei ole, ja oh seda üllatust! Poti veerel istus väike konn. Ma tea, millest ta mõtles, vbla tõesti sellest, et ta üksi on. Igatahes tegi tema oma häda ära ja siis hüppas meetri kaugusel asuvale lehele. Õnneks mittu minu peale, vaid eemale. See oli suur kergendus. Samas on nüüd hommikused pulsilöögid wc-le lähenedes kõrgenenud sagedusel imselt kogu meie siinviibimise ajal. 

 Hommikusöögilauas tuli välja, et hommikusöögid meil hinna sees ei olegi, aga Mona oli nagunii otsustanud, et tal on eilsetest hilisõhtustest kevadrullidest kõht veel täis. Oi, see kohalik kohv on ikka maitsev. Enne ranna otsimist vajasime tanklat. See tähendab märgata, kus on ilma sildita limonaadipudelid kollase vedelikuga. Leitud! Edasi randa. Leitud! Aga oota nüüd. Siin on kõik venekeelne. Sildid, teenindajad ja muidugi ka turistid. Ja neid on siin ikka väga palju. Ootamatu, et sõidad teise maailma otsa, ja ikka saad aru, mida Vanja Ljubale räägib. Meil pole selle vastu muidugi midagi, aga lihtsalt täiesti ootamatu, kuna maismaal polnud me peaaegu ühtegi venekeelset turisti veel kohanud. Randadega oli täna üks häda. Nimelt kuuluvad nad peaaegu terviklikult mingitele hotellidele. Jah, seal vist võib olla küll, kuid seal pole ruumi, sest maksavad külalised on seal eelisjärjekorras ja neile on kõik voodid jne tasuta. Mis teeb meist justkui teisejärgulise külaliskonna, kes ei taha midagi osta ega millegi eest maksta. Aga vesi on täpselt sama soe kõigi jaoks. Õnneks. Ma loodan, et siin on ka selliseid randu, mis ei ole osa kuurortmaailma monopolist. Sotsialism või asi.

Jah, on küll selliseid randu ka. Isegi lamamistoolid on tasuta. Teoreetiliselt ilmselt oleks kena ka mingi jook-sööd sinna kõrvale võtta. Aga rand on kõigile ja tunda võib ennast täiesti vabalt ja muretult. Kui just ei lähe naaberterritooriumile, kus on suurelt eravalduse silt “hoia eemale” turvamees. Aga me ei lasknud ennast sellest segada. Võimal päiekseloojang nauditud, otsustasime, et siia peab homme tagasi tulema. 

Ööturg. See on selline tänavaterägastik kuskil läedalasuvas linnas. Müüakse kõike — toitu, jäätist, kalmaare, kaheksajalgu, konnasid. Ma tegelikult oleksin söönud vist ühe konna küll, aga see valge üllatus me wc-s oli veel liiga selgelt meeles. Ja kuidagi meie teineteiseaustamine oli tulnud nii südamest, et mul polnud südant tema sõpru süüa. Konna sõime ükskord minu kodulinna hiinarestos ja maitses nagu kana, kui ma õigesti mäletan. Ööturul sõime kalmaare ja kaheksajalga, mida sütel grilliti. Oli hea küll, aga kuidagi millegi pärast oli natuke ebamugav neid süüa. Ilmselt pole lihtsalt harjunud. Ega neil mingi erilist maitset ei ole, kui kastme sisse ei kasta. Kaheksajalg meenutab natuke seakõrva. Mona proovis esimest korda elus duriani. Maksis 40 (40 tuhat). Ja maitse — oi appi kui ebameeldiv. Midagi muud ei olegi sama maitsega. Ja selle eest sai ühe väikese durianikese. Homme sööme me seda sama asja terve karbitäie, kus on vähemalt 20 tükki sees ja maksab 30 (tuhat). Aga sellel hetkel me seda veel ei tea, ja oleme tänulikud kogemuse eest. Monale meenutab see vaniljet ja magusat kana. Kusjuures mina sõin järgmisel päeval neid oma 6-7 tükki, sest lisaks sellele, et ööturul oli see absurdselt ülehinnatud, oli see ka ilmselt päriselt juba pahaks läinud, sest teistkordsel proovimisel oli maitse mahe ja mõnus. Sellegipoolest oli mu hingeõhk mulle endale pehmelt öeldes ebameeldiv. Koju jõudes elekrit muidugi pole. Aga küünlaid veel jagub.