Üheksas päev

Täna me ei söönud hommikust hotellis. Läksime hoopis sinna, kus ei olnud turiste. Me ei saanud küll aru miks täpselt, aga paistis, et meie kohalolu tekitas kohalikes veidi segadust. Isegi natuke pidime peale käima, et nad meile ikka süüa annaks. Ja kui küsida nuudlisuppi, siis nad millegi pärast ei saanud aru, mida ma tahan. Pho…midagi. Ja oh seda mõnusat musta kohvi, mis maistseb nagu šokolaad. Täiesti mõistetamatu, kuidas see võib kellelegi mitte-maitseda. Edasi juba randa, milleni viivat teed olevat erakordselt raske läbida ja kui sajab vihma, siis ei soovitata turistidel sinna üldse minna. No jah, see oli liivane tee, mida rolleriga tõesti pole lihtne läbida ja ületada tuli üsna pikk meetri-laiune sild. Aga oh, kui te vaid teaksite, mis teid mööda Mona meid ööturult koju sõidutas. See oli oli paksu liivaga tee, väga kitsas ja kuskil põllumaa peal. Pealegi haises seal nagu pürgimäel (või oli seal mu enda durianiga vürtsitatud hingeõhk). Igatahes meie tee Starfishi randa ei olnud just mingi eriline katsumus. Aga juba umbes 10 minutit enne kohalejõudmist tegi meiega rollerisõidu pealt tutvust üks kohalik neiu, kes meile lahkesti teed näitas. No päris ilma tagamõtteta ta seda ei teinud, sest pärast meie parkimiskohale juhatamist kasseeris ta meilt sisse 350 tuhat paadisõidu eest. Esialgu oli hind 500, aga me puiklesime vastu, ja lisaks ilmus välja üks teine paar, kellega kulusid jagades muutuski hind meile taskupärasemaks. Kas see oli seda väärt? Jah, kindlasti. Saime sõita natuke sarnase paadiga nagu Taimaal — longtail paadiga, mis tähendab seda, et automootor on pandud pika varre otsa, mille teises otsas on propeller. Sõit ei kestnud kaua, nii oma 5-10 minutit ehk kõige rohkem. Kohale jõudes ootas meid ees kitsas rannariba, millel olid lamamistoolid päkesevarjudega. Kõigile samadel alustel, 50 tonni ja leba palju jaksad. Ja kas siis oli tähekesi? Jah, starfishe oli nagu muda. Neid oli hirmus palju. Paadimees lahkesti demonstreeris neid meile veest välja tõstes. Mona muidugi kohe protesteeris vaikselt mulle, et ei peaks selles loomade julmkohtlemises osalema ega seda isegi mitte vaikides heaks kiitma. Ja nii on tõesti, et need tähtloomad (starfish) on väga tundlikud. Kogu nende keha koosneb peenetest pooridest, mille kaudu nad aineid vahetavad. Veest väljatõstmisega need õrnad tegelased kannatavat tugevalt. Miks siis inimesed seda ikkagi teevad? No neid on palju. Ja nende kannatused ei ole lõppe kohe surmaga. Ehk siis keegi ei näe nende piinu ja kannatusi ning nad ei tee häält. Aga nad ikkagi kannatavad ja võivad hukkuda alles tunde hiljem või isegi järgmisel päeval. Isegi päikesekreemised käed on neile ohtlikud. Neid võib vees õrnalt silitada, aga mitte neid liigutada, rääkimata nende veest väljatõstmisest. Samas mulle meenud, et Saaremaal me ikka viskasime vahel teisele millimallika selja peale lömaks. Täna ilmselt seda enam ei teeks. Kokku olime selles rannas umbes 2-3 tundi. Oli väga palav ja meie niigi punaseks kõrvetatud nahk kannatas kangesti.

Otsustasime, et sööme lõunat kuskil kohalikus kohas jälle. Aga kuna vihma ähvardas sadama hakata, proovisime ühte kohta, mis oli alles hiljuti avatud ja kus pakuti meie lemmiktoitu Bun Cha-d. See oli 97% sama hea kui seal Micheline soovitusega Hanoi restos. Ja see tegi meid väga ünnelikuks. Ja hinnaks oli 95 tuhat per ports. Tavalist nuudlisuppi lihaga või mereandidega saab kohalike kohas 40 tuhandega. Seega on hinnavahet tunda küll, aga ka maitse ja liha kvaliteet on kõvasti erinev. Ja täna selgus tõsiasi, et on võimalik leida koht, mis on puhas absoluutselt igast kohast — nii lauad, põrand, seinad, laed, lambid kui ka isegi ventilaatorid. No tõsi-tõsi, see koht on ka alles avatud. Aga vähemalt leidsime erandi (mis hetkel paraku vaid reeglit kinnitab). Õhtumaiuseks võtsime kaks mangot, mille lasime ka müüja-tädil meile ära laasida. Hinnaks 27 tuhat ehk umbes 1 euro. Ja see mango oli imeline. Enne kodubungalosse sõtmist võtsime peaeleoma puhta pesu, mis oli kenasti kilesse pandud ja isegi iga üksik sokk oli filigraanselt kokku volditud. Mona kiitis kvaliteedi heaks. Ühe kilo pesu pesumine maksis meile 50 eurosenti. Kuna musta pesu tuleb järjepidevalt juurde, otsustasin tädile seljast veel oma triiksärgi ka anda, jäädes ise täitsa särgita. Loomulikult sain kilekotist võtta kohe puha ja sooja T-särgi asemele, aga minu riietevahtuse trikk paistis kohalikele kõvasti nalja tegevat. Isegi naaberpoe müüja vaatas mulle otsa ja naeris laginal, aga muidugi sõbralikult. Elektrit meil ei ole ikka veel. Aga kogemus on õpetanud, et kodust lahkudes tasub akupank igal juhul seina ühendada, et elektriseeritud hetkel iga viimane kui vatt saaks akupanka salvestatud.