Kümnes päev

 Ilmateade lubab lausäikest kogu päevaks. Seega on natuke riskantne planeerida väga pikka reisi kuhugi rolleril. Ohtlik see otseselt ehk ei olegi, kui just väga mudase tee peale ei satu. Pigem ebameeldiv. Aga kuna vihma just ei kalla ja ei paista väga ka kallama hakkavat, otsustasime minna mesilasfarmi. See pole väga kaugel, äkki u 20 minutit sõitu. Ja see on tasuta. Ähvardavate pilvede all saime kohale peaaegu täiesti kuivadena. Mulle ei meeldi mesilased. Ma tean küll, et ega nad ei ründa ise, aga kui nad peaks sattuma riiete alla, siis äkki nad paanitsevad, sest mina paanitsen ja siis ma otsustan nad lömaks lüüa, aga nemad samal ajal võitlevad oma elu eest ja suskavad mind oma nõelaga. Minu meelest on see täiesti reaalne oht juba siis, kui ma kuulen kas või ühte mesimummi sumisemas. Aga meie läheme farmi. Mona lubas, et ma võin teda kohvikus oodata. Okei, sellega ta rahustas mu maha. Üllatus-üllatus. Nii nagu seda on kohalikud inimesed ja konnad, oskavad ka mesilased erakorselt viisakad ja külalislahked olla. Mesitarusid ei olnud ka teab mis hordides näha, vahest 7-8 taru kokku, vähemasti polnud neid rohkem külastajatele näha. Ükski ei purenud mind, nad isegi ei nuusutanud mind. Ja kui ei teaks, ei saanud arugi, et see peaks olema mesilaste farm. Rohkem oli seal igasuguseid huvitavaid puid ja põõsaid. Ma ei tea, kas ananass kasvab põõsas või puu otsas. Igatahes on see üks mõistlikul kõrgusel kasvav puuvili (?), sest asub maast vast kuni poole meetri kõrgusel. Ainult et lehe äärtes on zilett-teravad okkad, mis nõnda madal kaitsetuna tunduvat vilja väga edukalt kisjate ja minusuguste eest kaitsevad. Pomelo kasvab puu otsas. Puu ei olnud väga suur, aga ikkagi oli pomela omajagu kõrgel, nii et sellega mööda pead saada ei oleks meeldiv. 

Kohvikus aga kohvi ei olnudki, ainult mingid meega magustatud joogid. Kogemusest tean, et magusad joogid on siin ikka päris läilad (st jube magusad). Mona leidis siit kohvikust loodusliku fooliumi. Mina leidsin kohaliku peremehe. Kui ta kuulis, et oleme Eestist, teadis ta kohe, et Eesti on üks kõva meepealinn maailmas. Olime meeldivalt üllatunud. Kuidas küll see lühikest kasvu naeratav keskealine vietnami mees Eesti kohta nii toredat fakti teab, millest meie pole kuulnudki.  Meie aga noogutasime kaasa ja kiitsime takka. Natukese aja pärast naasis mees gloobusega. See oli hoopis Sloveenia. No meie jaosks ei muutunud suurt midagi. Minu vanaonul olid mesilased.  Mäletan siiani, kuidas ma sain kärjelt noaga vaha maha lõigata, et sealt mesi kätte saada. Seejärel panime kärjed vurri sisse, mis tsentrifugaaljõuga mee kenasti anuma äärele pritsis ja sealt see siis juba voolas mingisse anumasse või purki. Ja oh seda mee maitset, mis otse vurrist tuli. Parim mesi, mida ma eales olen söönud. Aga siis ma sain küll mitu surakat. Jah, siis ma ka muidugi varastasin mesilaste raske töö ja vaeva vilju. Selles farmis aga olid mesilased väga viisakad. Pho, kes on ilmelt peremehe poeg, korraldas meile väikese tutvustuse mesitarusse. Esmalt pani ta viirukitaolise tossu hakkama. See pidavat mesilasi rahustama. Algus kõlas hirmutavalt. MIks neid rahustama peab? Kas nad on nii ründevalmis, et pean olema valmis jooksma ja tiiki hüppama? Ei, need mesilased on turistidega harjunud. Pho võtab ühe kärje sujuvalt pesast välja. Neid kärgesid on seal õige mitu, ja kõik neist on karvaste mesilindudega kaetud. Okei, nüüd ta toob selle kärje meie nina alla. Soovijad võivad sellega poseerida ja pilti teha. 

Muideks, enne kui ta hakkas meile seda kõike demonstreerima, küsis ta, kas me oleme koos selle noore perega, kes meie läheduses olid, üks grupp. Ei, vastasin kindlameelselt. Mona oli väga üllatunud, ja vastas noormehele, et muidugi. Ma olin natuke segaduses. Selgus, et olin olnud väga ebaviisakas. Nimelt oli Pho küsinud, kas see pere võiks ka meiega liituda, et taru uurida. Oih, olin tõesti ebaviisakas olnud. Ärge mõistke valeti, Pho inglise keel oli väga hea. Vanust pakuks mina 16a. LIhtsalt minu keskendumisvõime nende sadade ja tuhandete nõelteravate piikidega varustatud ohtlike elajate lähedal oli omajagu häiritud.

Mida need karvased mummid mulle täna õpetasid? Toitumisest sõltub kõik ja iga mesilane peab alguses olema koristaja (natuke nagu peetelis). Ehk siis — kuningannasid on ainult üks, töölisi on palju. Nad on kõik emased. Isased on vajalikult ainult paljunemiseks. Neid ei ole palju vaja. Nemad ei nõela ka, nad on ohutud. Isegi väike tüdruk hoidis teda oma peas ja ainult itsitas (mitte Mona, vaid selle noore pere noor tütreke). Kust neid kuningannasid siis iga umbes 5 aasta tagant leitakse? Valitakse välja kõige noorem ja hakatakse teda toitma erilise toiduga, mida sööb ainult kuninganna (see emamesilane, keda vist eesti keeles mesilasemaks nimetataks, mitte kuningannaks). Seega — vali hoolega mida sööd, sellest sõltub see, kes sa oled ja kelleks sa saad. Teine õppetund seisnes selles, et iga mesilane täidab oma elu jooksul erinevaid rolle, alates korsitajast ja medõest, kuni valvuri ja nektari korjajani välja. Täitsa huvitav, kuidas selline hierarhia on mesilastele Jehoova poolt sisse programmeeritud. Ja kusjuures, need  mesimummid on ikka parajad sullerid. Nektari korjamiseks peab lendama kaugele ja nägema vaeva. Kõrvaltarus on aga küllaga valmis mett, mille äratoomine on kukepea. Aga oot, mäletate, jah? Valvurid! Ukse peal on valvurmesilased, kes teevad näokontrolli. Ja kui sa pole meie taru poiss, siis aidaa! Ära mitte loodagi. Mesilased ei sure tarusse, et mitte oma kaaslasi sellega kurnata. Ja kui kogemata juhtubki, siis toimetatakse otsa saanud mesilased pesast kenasti välja. Mulle tundub, et puhtuse kohta on neilt ka nii mõndagi õppida. Ah jaa, Pho pakkus, et ta võib meile mesilasema üles otsida. See oleks tähendanud mitmete kärgede väljatõstmist, sest boss võib oma majas käia, kus tahab. Õnneks pereisa mu kõrval ültes, et pole vaja. Ja ma ei pidanudki rohkem kannatama hirmu, et äkki naaberkärje tüübid on kuidagi agressiivsemad. Mona silitas neid. Mesilased olid pehmed nagu mina, ütles Mona. 

 See elamus oli nii võimas, et nüüd oli vaja kõvasti kohalikku kohvi juua. Seda šokolaadimaitselist Vietnami kohvi. Kohalik super-asjalik barista ütles, et ubadele lisatakse võid. Hea mõte! Tegime tema lemmikubadest pilti ka. Nüüd ma tean, mida ma meie äraantavasse pagasisse kindlasti tahan.