Tänase päeva eesmärk oli järjekordne kolimine. Nende kolimistega on siiani üsna kenasti läinud. Nõnda ka täna. Kella 11.30st oli chek-out, ja 11.45st oli tellitud meile takso. Ainult et takso oli juba pea pool tundi varem kohal. Ja siis me hakkasime end väheke kiiremini liigutama. Hüvasti konnake. Ta jälgis mind vannitoa diagonaalsest vastasnurgast. Ei paistnud mind ähvardavat, lihtsalt jälgis mind. Ilmselt ootab järgmisi külalisli sarnane üllatus prill-laual. Elektrikatkestus mõjus hästi meie eelarvereale — soodustus 30 tuhat per päev rolleri pealt ehk 4 eurot nagu maast leitud. Nüüd siis kompsud taksosse ja minekut.
Elu nagu hernes.
Sõit kestis umbes 40 minutit ja möödus väga rahulikult. Siinsed taksojuhid on õnnega iga väga paksult koos, sest võrreldes Hanoiga pole siin saarel mingit liiklust ollagi. Nagu võrdleks Tallinna vanalinna ja Käina maanteed. Meie uus koht on väga eriline. Siin on meie kohale jõudes elekter. Ja kui elekter hiljem ära läheb, siis peremees paneb lahkesti generaatori huugama. Aga eriliseks teeb selle koha veel mõni asi. Nimelt pole meie bungalus konditsioneeri. Samuti pole siin dušši. Ega WC-d. Ja ega pole ka korralikku põrandat, ega seinasid. Ainult katus paistab korralik olevat. See on bunglao selle sõna kõige tõsisemas tähenduses. Isegi voodit ei ole, on madrats. Aga selle eest on toas hamak. Ja vaade on merele. Kui me kohale jõudsime, oli mereni heal juhul 10 meetrit. Praegu on 100. Mõõn on nii tugev, et meri on ära kadunud. See on päris omamoodi vaatepilt. Päeval olime pea põlvini vees ja nüüd õhtul — kui maa. Sellest peaks lausa pilti tegema. Ja hommikuks peaks meri tagasi meie ukse taga olema. Tere tulemast! Mona hoiatas mind, et ega selles rannas ujuda ei saa. Seda siis Google Maps hinanngute põhjal. Keegi oli kirjutanud ka, et hambaid pidi pesema kraanist mis oli 10cm kõrgusel bungalo ukse kõrval. Oh meid turiste. See kraan on ainult jalgade pesemiseks, et tuba puhtam hoida. Seal ei ole midagi mudu tarvis pesta. Kraanikauss isegi on kohe bugalo taga. Samuti korralik dušš ja WC. Ja ujumise poolest pole me veel paremat kohta leidnud. Siin on puhas vesi, starfishid, ja mitte ühtegi turisti. Koha omanik ütleskohe, et vesi on super puhas ja selge. Lihtsalt ujumiseks peab maru kaugele minema. Nagu seal Peeteli lähedal rannas. Aga kui juba saime veidi sügavamasse vette, siis varbadi oli näha igal ajal. Ja tähekesi oli ka omajagu. Plaanisin kiirelt ujumas käia ja siis lihtsalt vaadet nautida, aga võimatu oli sellest veest välja tulla. Nii soe, nii puhas, nii mõnus liivane põhi. Ja vaateks ühel pool palmid ja bungalod mäe taustal, teisel pool lausa teine riik — Kambodža.
Meie bungalo taustal õnnelikud suvitajad. Veel on madalvesi.
Siit meie sellest bungalokohast algab ka turstidele mõeldud kaardil eraldi välja toodud kena vaatega tee. Sõitsime mööda seda 40 minutit ühes suunas. Meie pikim retk rolleril. Tagasitee oli aga pimedas. Pimedas pole väga lugu sõita midagi, ainult et tuledega on rolleritel tihti mingi jama. Meie praegusel rolleril tuli natuke vilgub. Ja kui ikka 50ga sõidad ja peab panema lähituled, sest keegi tuleb vastu, siis tundub nähtav osa teest väga ahistavalt väiksest jäävat. Mõtlesime, et homseks me rollerit ei rendigi. Koht on siin selleks liiga hea, ja kõik vajalik on siin käe-jala juures. Naudime puhkust lihtsalt oleme. Eks paistab, kas oskame.
Ja ta ei lisa siia grammigi suhkrut.
VIET NAM
Üheksateistkümnes päev ja kahekümnes päev
