Kaheteistkümnes päev

Ärkasin öösel kell 02.00. Puhus tugev tuul. Pärast väikest kaalutlemist otsustasin, et küllap on elekter tagasi tulnud, ja ventilaator, mille igat nuppu ma näppisin, on ilmselt täie hooga puhuma asunud. Parem see kinni panna, muidu puhub veel  teki pealt. End püsti ajades selgus aga, et meie uks on pärani lahti ja hoopis sealt vuhiseb tuul sisse nagu oleks sel kuhugi kiire. Ja mitte ainult tuul. Tundub, et ka vesi hakkab sisse tulema. Tegemist oli väikese tormiga. Ukse kinnipanek suurt midagi ei muutnud. Sest meie majakesel on ukse ja katuse vahel umbes 40cm laiune ava kogu maja laiuses. Ja külgede peal 10-20cm laiune ava. Ja põrandalaudae vahelt kukub sodi otse maa peale. Või siis merre. Sõltub olukorrast. Järgmised kaks ja pool tundi kahlasin läbi mere WC-sse, päästsin Mona Crocse, ja peitusin tuule eest. Kui ma kõrvatropid välja võtsin, oli merekohin lausa kõrvulukustav. Muidugi Mona magas. Lisaks sellele, et ta on uneakrobaat, on tal ka väljalülitatav kuulmine magamise ajal. Nagu telefonil saab “Sleep” režiimi sisse lülitada. Ühesõnaga — ootamatult olime keset tromist merd ning täielikult tuule meelevallas. Kuna mul hakaks sellest tuulest juba pea valutama, siis varjusin akna taha, mille ees on lastetool ja -laud ja kügelesin seal. Kell 05 ärkas Mona. Ta oli pannud endale äratuskella, et päekesetõusu  vaadata. Kahjuks siit seda ei näe. Mona tudus äratuskell armasti kaisus, et mind mitte üles äratada. No seda ta tõesti ei teinud. Sest ega ma enam magama ei jäänudki. Vahepeal on kell 10.00 saanud ja meri on enam-vähem tagasi seal, kus ta olema peaks. Majaesine on mereprügist koristatud. Mona nõudis, et tema peab saama ka talgutes osaleda ja korjas kotitäie sodi kokku. Huvitav, mida Mona veel välja mõtleb täna, sest rollerit me ei plaaninud rentida ja koht on siin väike. 

 Mona otsustas mängida kohaliku poisiklutiga, kes talle heameelga oma mänguasju demonstreeris. Meie naaber, kes oli tulnud homiksöögile, ütles Monale, et tal on kiire hommik. Mona mõtles, et ta viitab sellele, et Mona mängib mänguasjadega ja on tagasi lõpsepõlves. Aga ei, see umbes 60-70ndates härra kiitis Mona tallgutest osavõtmist. Ja siis läks neil jutt Eestile ja pagulastele ja Mona sai rääkida, et meie koguduses on nii ukrainlasi kui ka venemaa venelasi. Nii tubli!