Võib kõlada uskumatult, aga mul on lemmikrand. Õigemini on kaks randa, mis mulle ei meeldi. Seega see üks, mis on täitsa talutav, olgi siis nimetatud uhkelt lemmikuks. Seal on palmid, mis tähendab, et saad olla varjus. Ja palju muid toredaid asju, mis olid seal juba ka eile. Aga on kaks randa, kuhu ma uuesti ei tahaks minna. Esine neist on kummitusrand. Mona teadis, et enne koroonapandeemiat olla siia suur turistide buum olnud ja võeti ette hulgaliselt laiendusprojekte. Seetõttu on siin terved linnaosad inimtühjad. Ja see rand ka. Seal on küll sildid, et randa on hetkel renoveerimisel. Aga kohalik ameeriklane rääkis, et see on uus rand. Nii uus, et keegi sinna veel ei lähe. Kummituslikuks tegi selle aga asjaolu, et seal olid olemas töötajad, rannabaar ja veel mingid abihooned, mis olid kõik töökorras ja toimisid. Baaris mängis muusika. Aga kogu ranna peale olid seal vaid minu jalajäljed, mis ma sinna hetk tagasi sisse sõtkusin. Ja üks naine paistis olevat rannas veel (ei, mitte Mona). See oli meie jaoks nii kummastav kogemus, et kui keegi teine ei taha seal olla, siis peab midagi ju valesti olema. Ja kuigi natuke nagu oleks tore üksi hirmsuures rannas olla, siis otsustasime sealt vaatamata baarimeeste sõbralikele naeratustele siiski kiiremas korras jalga lasta.
Eksole veider!
Siin pidi olema kaks kõige kaunimat mitte-kummitusranda. Ühes olime juba käinud, seega peaks proovima seda teist ka. See on päris meie kodu lähedal tegelikult. Meie kodu lähedal on ka resort “Dad”. Ma ei tea kas see kohalikus keeles midagi tähendab, aga inglisekeelne nimetus väga noori vist ei tõmba. Küll aga selle resordi külastajaid viib kohalik hotelli-takso ka siia randa. Õigemini selle ranna teise punkti. Esimene rannaosa, kuhu me jõudsime, tahtis 100 tuhat inimese kohta sisenemistasu, mille võis jookide sissemaksuks arvestada. Käisime vaatasime üle. Aga paistis kuidagi väike, kallis ja ilma palmideta. Seega peaks varjualuse eest veel lisasumma välja käima. No ei ole seda väärt see koht. Läheme vaatame edasi.
No vot, nüüd on see Dad resordi rand. Meile tuleb rannale viival teel vastu suurem kogus korea turiste. Ei paista just põgenevat, aga millegi pärast nad lahkuvad. Kohe saame aru, miks. Nimelt on see rand aktiivse puhkamise rand. Banaaniga saab veeskuutri taga sõita, lasta ennast õhku tõmmata mingi varjuga, ja veeskuutri endaga lõbusiõitu teha. Paistab, et autode reeglid veesõidukitele ei kehti, sest selles rannas on kohalik prügila ja lisaks veel veeskuutrite romula. Rand, mis jätab väga kulunud mulje ja no ei ole kohe mitte seda õiget tunnet. Ja ega muud, kui tuleb minna meie lemmikranda.
Päeva tippsündus.
Selles rannas on kõike mõõdukalt. Sel korral isegi lained. Muidugi ma väsin enne Monat ära ja hakkan vinguma, et igav on. No mida on ühes rannas teha pool päeva, seda ma ei tea. Ei ole kunagi teadnud ja paistab, et see teadmine ei jõudnud minuni ka sel korral. Õnneks Mona teab, et minuga randa minek on juba iseenesest üks suur sündmus. Ja õnneks ei pea ma väga kaua jonnituju ülal hoidma, sest pärast kõiki neid pikki-pikki tunde rannal on ka Mona üsna meeleldi valmis ära minema. Ahjaa, üks eriti põnev sündmus oli sel rannal ka. Nimelt on rannas palmid. Teadmata palmide ja ranna koosluse toimimisest liiga palju, tegin järelduse, et need pallmid seal vajuvad ümber, sest lained kuidagi midagi uurendavad. Looduslik protsess, mille käigus uimased punaseks põlenud turistid võivad ootamatult palmiga vasta pead saada. Aga et nii ei juhtuks, tuli kohale ekskavaatorimees ja traktorimees. Traktorimehel oli käru ka. Aga kärumeest ei olnud vaja. Pärast palmide ohutukstegemist ja palmikändude väljajuurimist, oli vaja see kraam rannast välja saada. Traktor oli tutikas, ekskavaator vana sara. Aga Traktorimees jäi liiva sisse kinni. Ekskavaatorimees lükkas traktorit kärust. See oli üks paras ettevõtmine, sest ekskavaatorimees pidi ennast kõigepealt kopaga traktorile lähemele tümbama, seejärel kopaga traktorid lükkama, kuniks kopp ulatus ja siis jälle iseennast traktorile lähemale upitama. Ma ei olnud ainuke meesterahvas, kes sellele põnevusele kaasa elas. Millegipärast arvas Mona, et palju põnevam on lihtsalt vett vaadata.
Bun chad söömas. Lihapallidele toodi lisaks kevadrullid, sest liha, mis peaks ka selles puljongis hulpima, oli otsa lõppenud.
Ka kohalikud väsivad, mulle tundub. Näiteks meie massöör ei olnud kogu aeg kõrvuni naeratusega. Täitsa kummaline kohe. Ta oli ikka sõbralik ja lahke. Ja tuli isegi Mona juurde kammiga ja tegi tema juuksed korda, enne kui meid oma salngist välja lubas. Mona pani nagunii kiivri pähe, aga vähelt jäid kiivri alla kammitud juuksed. Huvitav, kui kaua ma ei ole oma juukseid kamminud, vist kuid. Ja keegi teine pole ka seda üritanud. Mona juhatas mind nüüd järgmisse bun cha kohta, ja õhtu sai viimase, aga see eest erakorselt suurepärase noodiga lõpetatud. Meie koduni on pisut üle 10 minuti rollerisõitu rannast ja kõigest muust. Siin on üks suur peatee, mille keskel on mingit puud, ja kummalgi pool 3 sõidurida. Tagasipööret saab teha ainult siis, kui on selleks ette nähtud koht. See tähendab aga seda, et kohalikud sõidavat kogu aeg vastassuunas. rahulikult ja aeglaselt. Aga see on ka väga loogiline. Mis sa ikka hakkad tee ületamiseks sõitma ringiga ühele poole ja siis tagasi, kui saab lihtsalt vastassuunas sõita natuke ja siis teisele poole minna. Tundub ebaloogiline, aga toimib ja on kohalikus kontekstis siiski igati loogiline.
VIET NAM
Üheksateistkümnes päev ja kahekümnes päev
