Viieteistkümnes päev

 Hommiksöök, randa, sööma ja ega palju muud ei teinudki. Välja arvatud üks väike asi, mis kujunes ootatult suureks ja planeerimatuks. Nimelt tahtis Mona saada veel korra peamassaaži. Okei. Ja midagi mina nii kaua teen? Monal on kõigele lahendus. Nimelt peseb tema end rannas dušši all raha eest ja seni kuniks tema saab maailma parimat peapeasu, käin mina kodus pesus ja riideid vahetamas. Pole ju paha, ja ma ei pea ka niisama passima. Pluss, kui ma olen üksi, saab rolleriga rallida. Nii et plaanid peetud, tuleb hakata seda kõike realiseerima. Enne kui me jõudsime Mona peamassaažikohta, ütles ta mulle, et kohe meie kodu teeotsa juures peaks olema juuksur. Et käigu ma läbi. Olin juba pikemat aega kurtnud, et mu juuksed on 5 korda pikemaks kasvanud, kui need olid 2 nädalat tagasi. Ja habe tahaks ka pisikest hoolitsust juba. Just enne meie puhkust sain Peetelis viimase lihvi nii stiililiselt kui pikkuse poolest. Olin vahepeal isegi mõelnud, et küsin lihtsalt trimmerit ja ajan ise juuksed maha. Aga kui ma nüüd siia juuksurisse tulin, siis 100k ja saab kõik tehtud. No teeme siis habet ka natuke lühemaks. Selgitasin kehakeeles. Ja ma aimasin kohe, et selgitada, et juuksed tuleks kõik ära võtta ja habet ainult natuke trimmida, ei pruugigi nii lihtne olla. Aga tädike naeratas nii kindlalt ja julgustavalt, et polnud mingit kahtlust — ta sai minust aru poolelt sõnalt. 

Aga miks ma siis 5 minutit hiljem sellel samal toolil nutma hakkasin? Jah, aru saime teineteisest ainult 50 protsendi ulatuses. Nimelt ajas ta mu juuksed maha täpselt nii nagu ma lootsin. Siin oli ka väga raske midagi ära rikkuda. Kui ta just poleks mulle mingeid triipe hakanud tegema. Aga ta ei paistnud selline tädi olevat, et ta mingeid kummalisi lõikeid tegema hakkaks. Seega suur hirmu mul ei olnud. Habeme osas ma polnud just kindel. Aga kui ma nägin, et ta võttis külje pealt juba päris lühikeseks, tekkis paanika küll. Püüdsin märku anda, et ainult natuke habet lõigata. Mhmh. Ainult natukene. Kuidas ma ise sellest aru saaksin, kui keegi midagi arusaamatus keeles podiseb ja näitab pöidla ja nimetissõrme vahel umbes 3mm-st paksust. Arusaadav, et tulemus peaks selline olema. EI! Ma mõtlesin ju, et ainult natuke võta ära. No äkki nüüd sai ta aru. Ja järgmisena võttiski ta mult lina pealt ära. Äkki solvus? Õnneks mitte. Ta võttis peatoe ja pani tooli lamamisasendisse. Nagu päris habemeajamistool. Kusjuures, ega ma ennast seal väga mugavalt ei tundnud, sest ujukad olid mull alles päris märjad ja jalad paksult rannaliivased. Aga ega mu eelmised ja ilmselt ka järgmised kliendid pahaks ei paneks. Tool oli nahast, seega ma ei kartnud, et minu märjast tagumikust sinna mingi püsiv jälg peaks jääma. Okei, selili. Peast käis läbi ainult üks mõte: “Ma ju ei näe nüüd, mis toimub!” Enamasti ma peetelis ka ei näe. Alati on selline tunne, et kui nägemise tagasi saa, siis habemest pole enam jälgegi, kuid see pole kunagi vastanud tõele. Habet on vaid veidi kärbitud. Sel korral aga masin kuidagi huubas kommaliselt ja tundus olevat nahal liiga lähedal. Samas, tal oli ikka kamm ka masina vahel ja kui lühikeseks ta siis saab selle ikka võtta? Oh jah. Saab ikka väga lühikeseks. Ma ei suutnud enam taluda ja ajasin ennast nii palju toolilt püsti, et näha, kui täbaras olukorras mu habe siis nüüd on. Mis habe? See oli kadunud. Seda ei olnud enam peaaegu üldse. Ma olin sellises šokis, et olin valmis isegi sõna otseses mõttes nutma. Miks-miks-miks. Miks ma olin nii rumal ja lasin ise vabatahtlikult seda endale teha. Raha eest ka veel. Ja see polnud veel valmis. Lõua otsast oli suur tükk habet puudu. Mis tähendab, et ta peab seda veel maha võtma, et üldse mingi esteetiliselt talutav tulemus saada. Kirjutasin talle siis Google Translate abiga, et ärgu ta mingil juhul enam lühemaks tehku. Näitasin sõrmedega, milline oli mu habeme piir varem olnud ja tegin näo, nagu oleksin just kogu oma maise vara ja veel enamgi kaotanud. 

Ta ütes: “Sorry!” Eakas armas tädi, kes tahtis mulle parimat. Aga kukkus välja midagi muud. Ta kirjutas mulle vastu ka. Ma tõlgendasin seda enda jaoks nii: “Kas sa tahad näha välja kole või noor? Mina tegin sind nooreks ja ilusaks. Ja kui sa jälle karva kasvad, siis tule tagasi ja ma teen sind jälle korda.” Ma ei tea, kuidas teisiti peaks seda Google tõlget tõlgendama: “Do you want to be younger or do you want to rest? I think.” ja “No, why is it long in a few days? do you need to come here and fix it? I will fix it for you.” Ma püüdsin naeratada. Ma püüdsin. Aga ma olin nii löödud, et ma ei suutnud muud teha, kui küsida, kui palju ma pean maksma ja lahkusin. Meel oli nii kibe ja mõru, et ma mõtlesin, et kus ma küll need järgmised nädalad end peidan, et mitte avaliku häbistamise saagiks langeda. Õnneks varjab mind hetkel kiiver ja kui piisavalt kiirest sõita, ei jõua ma vähemalt näpuga näitajaid ja mõnitajaid märgata. Resordi väravast lasti ka sisse, seega päris retsidivisti moodi ma ehk välja ei näe ja koerad ka purema ei tulnud. 

Esimese asjana dušši alla ja pesema. Terve päeva meresool tuleb maha pesta. Ma oleks nõus terve nädala iga päev rannas passima, kui ma ainult oma habeme tagasi saaks. Okei, varem või hiljem pean ma uuesti peegli ette minema. Ja sel korral meil ka tõesti on peegel, ja lausa kraanikausi kohal. Ja mida ma siis sealt näen? See, mis nüüd juhtus, üllatas mind sama palju, kui see, mis oli juhtunud 20 minutit tagasi, kui ma viimast korda peeglisse vaatasin selle juuksuritädi salongis. (Olgu öeldud, et salong on euroopalike standardite järgi midagi hoopis muud. See koht võiks euroopalike standardite järgi välja näha nagu mahajäetud autoremondi töökoda.) Ja mida ma siis peeglist nägin nüüd sel korral? Korralikult aetud juustega noormees. Jah, habe oi hirmus lühike, aga ikkagi olemas, ja märksa korralikum ja hoolitsetum, kui see tüüp, kes mulle hommikul samast peeglist oli vastu vaadanud. Paari nädalaga on mu habenest tonnide viisi merevett läbi uhanud ja see vesi pole mitte alati sugugi puhas olnud. Selline hool oli paratamatult oma jäle jälje jätnud. Nüüd aga vaatas peeglist vastu keegi üsnagi korralikult aetud habemega meesterahvas, kelle välimust millegi tõttu laita ei saaks. Justkui. Kas tõesti olin pisut üle reageerinud? Kõlab väheusutavalt, aga seda võimalust tuleb siiski kaaluda. Sisemine rahutustunne hakkab tekkima nüüd täiesti uuel põhjusel. Kas see tädike seal tegi mu välimusele suure teene ja mina vana tänamatu väljamaalane ei olnud mitte grammigi tänulik?

Jah, asi on selge. Ma pean tema juures peatuma ja vabandama. Sel korral otsustasin kasutada midagi usaldusväärsemat kui Google tõlge. ChatGPT ja tegin teksti igaks juhuks juba kodus valmis. Otsustasin, et pean vabandama. Ja hästi mitu korda. Eriti sellepärast, et mulle hakkas ka meenuma, et mu habemel on imeline võime tagasi kasvada. Vahel isegi tüütult kiiresti. Nii et kui hull asi ka ei oleks — seda annab parandada. Kirjutasin siis teksti valmis ja palusin tõlkida vietnami keelde. Jah, ega ma pimesi küll seda ei usalda. Tegin tagasitõlke Google kaudu. Paistis päris hea olevat. Xin chào lần nữa. Tôi muốn xin lỗi vì hành vi trước đây của mình. Tôi đã rất sốc vì không ngờ rằng bạn lại gần như cạo hết râu của tôi, nhưng bạn đã làm rất tốt, trông rất đẹp và bạn là một chuyên gia tuyệt vời. Vì vậy, một lần nữa, tôi xin lỗi vì đã không cho bạn biết rõ hơn về những  gì tôi mong đợi, và tôi xin lỗi vì đã bị sốc. Một lần nữa, tôi xin lỗi và cảm ơn rất nhiều vì bạn đã nỗ lực hết mình.

Ega ma seal tegelikult selle tädiga ei pahandanud nii väga midagi. Lihtsalt minu sees oli torm. Aga välja paistis see loodetavasti lihtsalt väikse lainetusena. Kuigi vuntside osas pean ütlema, et tegin need ise üle. Aga objektiivselt arvan siiani, et seda oli vaja. Kui vaadata hiina meeste vuntse, siis mulle tundub, et ta püüdis mulle midagi sama teha. Aga mulle tundus, et ta ise ka jäi minu tehtud kohendusega nõusse. Igatahes pakkus minu vabandus tädikesele palju nalja. Ma ei tea miks. Ta ei öelnud midagi, lihtsalt naeris väga siiralt ja ma loodan, et ma sain andeks. Pigem tegin seda vist nagunii enda pärast, et mul oleks endaga parem olla. Tädi ei protesteerinud sugugi ja lasi mul ennast nüüd paremini tunda. Läksime sõpradena lahku. 

Kui ma nurga taga ootava Monani jõudsin, ootasin põnevusega, kui suurt emotsiooni tema näolt võib välja lugeda. Ilmselt ta naerab alguses oma kõhu kõveraks ja siis püüab seda kuidagi pehmendada ja mind lohutada. Aga ei. Ta vaatab mulle otsa ja küsib, kus ma nii kaua olin. Päriselt? Võtan siis kiivri maha. Aga nüüd, mis reaktsioon siis nüüd tuleb? “Aa, sellepärast sul siis läks nii kaua.” Ja oligi kõik. Mona meelest väga korralikult tehtud habe ja näen väga hea välja. Nii palju siis sellest, et naisterahvad panevad tähele detaile ja nüansse. Mona meelest oli enne peaaegu samasugune. Uskumatu. Aga lohutuseks saan õlut. Nii et elu läheb edasi. 

Tegelikult oli meil väga mõnus õhtu veel. Mona sai mängida kiisupoegadega ja kutsupoegadega. Jõime ja sõime veel head ja paremat. Ja meile hakka see kohake, kus me ööbisime täitsa armsaks saama.