Kuueteistkümnes päev

Monal oli äratuskell halastamatult vara — 5.30. Enne seda oli öö olnud tormine. Sõna otseses mõttes. Esmalt oli meil erakordselt palav, sest ma panin uksed rohkem kinni kui eelmisel ööl. Aga täna öösel ei olnudki tuult, vähemalt esialgu. Ja siis hiljem hakkas tuul puhuma, kuna ma tegin ka vannitoa ukse lahti, mis on ju sisulistl tagahoov. Kord liiga palav, siis liiga tuuline, siis niisama vetsu, siis juba und ei ole ja siis äratus. Oleks siis päikesetõus seda väärt olnud. Igal juhul olen ma tänulik, et päike ikka tõusis. Ainult et ta tegi seda väga häbelikult pilvede taga, nii et meie eriti ei näinudki seda pidulikku hetke kell 6.10. Lubatud šõu jäi ära. See-eest aga oli ärganud ameeriklane Nigel, kes meile hommikuks kohvi tegi. Ärkas üles lihtsalt selleks, et meid ära saata. Ja siis tuli ka Alex, kes on kohalik omanik ja uuris, et kas me ikka kohvi saime ja et oleks vaja koos pilti ka teha. Ja tõepoolest nad ärkasid üles justnimelt meie pärast. Nigel oli eelmisel õhtul tähistanud koos abikaasaga naise sünnipäeva. Ta nägi palju värskem välja, võrreldes sellega, kui ta oli midagi enne seda tähistanud oma sõpradega. Naise hea mõju. Igatahes oli see kõik väga armas ja ilus, et nad niimoodi meid südamlikult ära saatsid. Isegi koerad tulid meie ukse taha nuuksuma, mida nad ei olnud kordagi varem teinud. Mona sai nendega tõesti väga lähedaseks. Eriti kiitsin Nigelilie seda, et meie rolleril oli võtmevaba süsteem. Võti sai kogu aeg kõhukotis olla ega pidanud seda sõitmiseks ega pagasiluugi avamiseks kuskile suskama. Ülimugav. Ainult et kui me lennujaama jõudsime, kirjutas mulle Alex, et ega ma ei mäleta, kuhu rolleri võti sai. Sinna samasse jäi, kus ta kogu aeg oli olnud — minu kõhukotti. Ta tuli sellele lennujaama järele. Naeratusega, kallistades ja kõike paremat soovides. Raha ta ei võtnud selle eest. No oli tõesti kena ja armas temast. 

Ja siis me jõudsime Ho Chi Minhi. Või Saigoni? Internet aitab. Varem kandis linn nime Saigon. Pärast Vietnami sõja lõppu 30. aprillil 1975 ühendati põhja ja lõuna Vietnam, ning uue riigi juhid otsustasid anda linnale nime Ho Chi Minh — Vietnami iseseisvusliikumise juhi ja kommunistliku partei sümboolse tegelase auks. Nimi muudeti ametlikult 2. juulil 1976. See oli poliitiline otsus. Uus valitsus kinnitas nimevahetuse riiklikul tasandil, nii et Saigon asendati kõigis ametlikes dokumentides Ho Chi Minh Cityga. Samas jäi vana nimi kasutusse rahva seas. Ametlikult kasutatakse nime Ho Chi Minh City (või lühendina HCMC). Igapäevaelus ütlevad paljud kohalikud endiselt lihtsalt Saigon — eriti kui nad räägivad kesklinnast või elustiilist. Ärid, restoranid, poed ja lennujaamakood (SGN) kasutavad samuti sageli nime Saigon. Noorem põlvkond kasutab tavaliselt mõlemat nime vaheldumisi. Poliitiliselt tundlik  teema see tänapäeval eriti ei ole; see on pigem harjumuse küsimus. Nii et võib öelda, et linnal on kaks nime: Ho Chi Minh City — ametlik nimi. Saigon — nimi, mida paljud igapäevaselt kasutavad.

Ja mida me siis esimese päeva põhjal arvame. Meie, st mina. Siin on rohkem autosid, suuremad ja laiemad tänavad, kallimad poed, kallimad hinnad jookidel ja toitudel. Ja ega seda muidu vist aru ei saaks, kui need kohvijoogid oleksid eriti kõrgel tasemel, nagu Hanois. Need on isegi vähem kvaliteetsed ja vähem maitsvad kui meie pisikesel Phu Quoci saarel. Ainult et seal maksid need 20-30 tuhat, siin 60-70 tuhat. Pettumus. Mona on muidugi kindel, et me pole lihtsalt õigeid kohti veel üles leidnud. Kohvikuteks on tehtud terved korruselamud. Korruste vahel tundub, et tegemist on mingi endise ühika mahajäetud narkopesaga, aga tegelikult on sellel korrusle mitu kena ja hubast kohvikut, igaüks eri-ilmeline. Samuti on siin palju kohalikke noori, kes näevad välja liiga moodsad, oma laiade kottpükstega. Toit on olnud talutav. Talutav, sest on odav, aga pole olnud erilisi maitseelamusi. Kohti on siin meeltult palju. Lausa uskumatu, et need kõik kohad ka mingit kasumit teenivad. Aga teenivad. Taksosõit on siin uskumatult odav — 1,5 eurot 20minutilise taksosõidu eest. Soomes ükski takso isegi mitte lihtsalt ei ootaks sellise raha eest kohapeal, rääkimata kuhugi sõitmisest. Käisime ka kohaikul bazaaril. Siin andis esimest korda tunda, et teenindus võib olla ka mitte nii hea. Üks tädi nimelt kortsutas minu peale kulmu ja väljendas pahameelt, et ma üht nokkmütsi proovides ei pannud seda pealmise alla tagasi, nagu see enne oli olnud. Ta ei pööranud mulle tähelepanu, vaid vaatas oma telefonist mingi sarja edasi. Esmakordne selline kogemus kõigi nende päevade jooksul. Aga no see koht oli ka pungil ostlejaid. Kuigi mulle tundus, et pooled neist olid tegelikult müüjad. 

Oleme Monaga magamata ja väsinud. Andnud Saigonile mitu võimalust meid positiivselt üllatada. Ja anname homme uued võimalused. Olgu mainitud, et siin on kohutavalt niiske. Sadas muidugi ka vihma. Ja meeletult palav. Värsket õhku ei ole. Mona astus poodi sisse lihtsalt selleks, et veidi värskendust saada. Aga kodus on meil voodi otseloomuliklt otse konditsioneeri all. No nii ei saa ju magada, kui jääkülm õhk pidevalt tekiveert kergitab. Ma panen selle pirtsakuse magamata öö arvele. Homme olen parem.