Seitsmeteistkümnes päev

Hommikul oli Mona veendunud, et Saigon muutub hetkepealt paremaks, kui ta saab peamassaži. Ja läinud ta oligi. Arvas, et pool tundi vähemalt läheb protseduur, seega kuni tund on mul aega end üles ajada ja söömaminemiseks korda sättida. Ma eijõudnud veel suurt midagi ette võtta, kui Mona oli tagasi. See koht oli juba hõivatud. Seega läksime koos Saigonile paremat nägu andma ja otsustasime, et esmalt peaks midagi sööma. Aga kus ja mida? Siin on iga elaniku kohta 3 toidukohta. Ja mulle tundub, et absoluutselt iga inimene peab väikest söögikohta või vähemalt grillib sulle vorstikesi kaasahaaramiseks. Kui koht tundub hea, lõhn meeldiv ja keegi veel kutsub sisse ka, siis üldiselt me vastu ei punni. Sel korral sõime mingis väikeses kohas midagi maitsvat. Ehk siis nagu iga eelminegi kord (peaaegu). Eilse päeva okei maitsega toidud olid muidugi minu hinnangut siiski kõvasti alla viinud. Olgu kohe siia  tasakaalustamiseks ära toodud, et meie elukohast 4-minutise jalutuskäigu kaugusel on Micheli soovitustega (või isegi tärniga) söögikoht. KOhalikud söövad õhtuti rohkem. Kõik kohad on söövaid inimesi täis. Mikrosuuruses lauad ja toolid on vallutanud niigi harvähtusena esinevad kõnniteed. Kõik need tuhanded ja tuhanded söögikohad on päriselt ka täis söövaid inimesi. Ja nad söövad korralikult. Ja joovad õlut ka korralikult. Umbes kell 21.00 paiku on kohad paksult inimesi täis. Minu jaoks on õhtugi liiga palav, kohalike jaoks aga just paras aeg pärast tööpaeva keha kinnitada koos sõprade, kolleegide või perega. 

Monal on välja valitud üks kohvik. Loomulikult ei ole tee kohvikusse kuidagi imselge ega esmakordsele tulijala arusaadav. Tuleb minna korrusmaja teisele korrusele ja leida õige korter, mis on oma maski all on tegelikult kõrgeklassiline barista-kohvik. Ilmselt kõige uhkem kohvik, kus me Monaga siin maal käinud oleme. Barista rääkis ka väga head inglise keelt. Ta võttis meilt tellimused ja mina pidin veel kardikesele ära märkima, et missugust kohvi ma eelistan ja siis tema teeb mulle minu eelistuse järgi. Väga põnev. Samas ma tahtsin lihtsalt tavalist tilkuvat Vietnami robustat. Tema aga selgitas, et see olla liiga kange ja tummine. Peab ikka arabicaga segama. Olgu siis nii. 30:70 ja siis ta veel valas ubadele peale mingit alkoholi, pani need kõik põlema, ise neid osavalt pahtlilabidatega segades, kuniks alkohol ära põles. Lõppeks sain kohvi, mis maitses täpselt nii nagu ta kokku segas. Ainult et seda 30-t protsenti arabikat poleks vaja olnud. Ja see väike kohv olevat 4 korda rohkema kofeiiniga kui üks espresso. Ma ei tundnud seda küll kuidagi. Neiu oli igati lahke ja jagas ka kohasoovitusi lahkelt. ta oli küll introvert, aga super lahke ja sõbralik. St et ta ei olnud ise väga jutukas, aga me soojendasime ta üles. Ja ta ei solvunud, kui ma jutustasin meie väikesest pettumuse tundest seoses Saigoniga. Ta ütles, et ta isa on ka Hanoi inimene. Aga ta rääkis ka, et Kolmas rajoon palju parem kui esimene. Eile olime esimeses. Too olevat kallis ja mitte nii tore. Nõus. Nende soovitustega jätkasime on teekonda. Kas meil oli mingi eesmärk ka, kuhu minna, ma enam ei mäleta. Aga 20 minutit hiljem leidsin end saunast Harvia termomeetrit kaemast. Näitas 50. Aga isegi see 50 kraadi tuletas meelde, et ma igatsen sauna. Isegi siin troopilises kliimas oli saun nagu killuke kodutunnet. Ah et kuidas ma siis sauna sattusin. No see pole mingi keeruline lugu. Läksime mööda massaažisalongist. See salon oli teisel pool teed. Aga et üle tee minna, peab korraks elu üle järele mõtlema. Kas ma olen ikka piisavalt pikalt ja head elu elanud, et nüüd sellega teed ületades taas riskida. Eriti kui just mõni hetk tagasi sai seda sama tehtud. Tõenäosus, et sel korral ei lähe asi nii hästi muudkui kasvab iga teeületusega. Nimelt on häda selles, et rollerite voog ei saa kunagi otsa suurematel teedel. Vahel ka väiksematel. Ja tee ületamiseks oodata rollerite-autde voo katkemist võib tähendada väga pikka ootamist. Kui see üldse juhtub. Seega tuleb teele astuda teadmisega, et sinu suunas sõidan mõnikümmend rollerit, sekka viis-kuus autot korraga. Tuleb usaldada, et nad näevad sind ja sõidavad kahelt poolt mööda. Mõni siis eest ja mõni tagant. Ja nii vaikselt kuid kindlalt tuleb see tee ette võtta. Hanois oli see kõik täpselt sama jah, ainult et sellega ei harju ära. Üle tee me igatahes jõudsime ja salongi uksest sisse. 

Salong oli väga ilus. Euroopa standardite järgi uhke salong. Küsisime soodukat ka, ja tuligi välja, et kahele maksab 60 minutit aroomimassaaži soodustusega 600 tuhat. Ehk siis 20 eurot. Kahele. Ja saun käib asja juurde. Õlut kahjuks ei pakutud. Küll aga sooja teed enne ja pärast seanssi. Pärast anti kaks keedumuna ka kummalegi. Ühe sõin ära. Oli lihtsalt kõvaks keedetud muna. Ma ei tea, miks. Aga no ju see siis kuidagi pikendab massaaži mõju. Massaaži tehakse minu meelest igal pool ühtemoodi. Ei ole nagu kuidagi eriti hea. Tundub, et nad nö teevad asja ära. Ja no korralikult. Aga sellist tunnetust nagu ei ole. Küll aga tehti eriti head jalamassaaži ja peamassaaž. Vot seda osa nad tegid küll suurepäraselt. Neiud olid noored ja tagasihoidlikud. Kandsid mõlemad ka kogu aeg maski. Üks julges massaaži lõpus küsida. kus me pärit oleme. Eestist. Rohkem küsimusi ei olnud. 

Meie tänane plaan oligi nautida lihtsalt olemist ja võimalusel osta kohvi ja siis phi filter. Ei tekkinud sellist võimalust kahjuks. Meie ainud järgmine eesmärk oli jõuda kella 17.ks selle riigi kõige kõrgema hoone 75nda korruse kohvikusse. Maailmas on see hoone ligikaudu 17ndaks kõrgeim. Sinna oli Mona koha juba ammu ära broneerinud. Meile anti 15 minutit armuaega, et kui jääme hiljaks, siis alles 15 minuti järel antakse meie koht  kellelegi teisele. Me ei plaaninud hiljaks jääda. Aga natuke ikkagi jäime. Liikluse pärast. See on ikka päris hull. Ega jalgsi keegi peale meie ei liigu. Kõik ikka rolleritega. Kahte roller-taksot võtta on aga sama, mis üks auto-takso. Ja autos on rahulikum ja jahedam. Meeldetuletuseks — keskmine autode vanus Vietnamis on 5,7 aastat. Võrdluseks, Eestis on see number 13 (Soomes 13,6). Autosid on Vietnamis 68 sõidukit 1000 inimese kohta; Helsinkis 500! Vietnamis on aga 770 rollerit/motikat 1000 elamiku kohta, samas kui Eestis vaid 30. Ehk siis kõik sõidavad rolleriga — olgu see siis enda oma, sõbra oma või siis takso. Ja tänavad on neist lihtsalt umbes. Niimoodi harva sõita on muidugi põnev meie jaoks. Pooletunnine taksosõit maksab 2-3 eurot. Jõudsime lõpuks kenasti kohale ja meid juhatati meie Kohvikusse. No on ikka uhke tunne küll nii kõrgel olla. Nii rahulik vaikne. Kontrastiks selgelt meeles pöörase liikluse piibutamine ja tuututamine. Aga siin on kõik see sama möll nagu peopesal kätte näha. Ja õnneks pole midagi kuulda. Meie kohvikusviibimise eelduseks on, et peame midagi tellima. Mina võtsin Whsikey saueri ja Mona mingi rohelise veidra spagetikokteili. Hullkallid joogid. Vietnami mõistes. Meil läks kahepeale 20 eurot. Aga vaevalt me kuskil nii kõrgele nii ovavalt veel kuskil pääseksime. Ja oi kui hästi mu jook maitses. Võib-olla on see seotud ühurõhu või kaugusega pilvedest, aga nii head Tekiila sauerit ei ole ma varem küll saanud.

Tegime miljon pilti ja nautisime vaadet veel pikalt pärst seda, kui päike meie silme all pilvedesse mattus. Ja lõpuks ka ilmselt päris ära loojus. Igatahes pimedaks läks. Mis sa ikka pärast seesugust kogemust muud teed, kui et peaks midagi sööma. See oli meil selle reisi esimene uhkem kohting. Mona oli kleidis ja mina pikkades riietes. Kuna me siis koosolekul ei käi, siis pole õnnestunud särki püksis veel kanda. Nüüd siis kena selleks puhuks end üles lüüa. Sõitsime jälle pika otsa taksoga. Liiklus oli endiselt sama juba ja pingeline. Sõime lõpuks hoopis mingis muus kohas. kui plaanisime, sest aadress oli veidi vale saanud ja tegelikult too algne koht oleks pidanud juba nagunii suletud olema. Seega sõime mingis suvalises kohas. Ja me ei pidanud pettuma. Jälle. Maksime alla 2 euro ja jätkasime teekonda banaani-sticky rice koha suunas. Olevat väga kuulus. Oli selline nurgapeale väike putka, mis nägi välja väga lihtne ja tagasihoidlik. Kaks naisterahvast tegid suure grilli peal banaane ja riisi. Ja see koht on väga popp. Mitmeliikmeline korea-seltskond tuli sinna, siis veel mitu koahlikku. Ja need kohalikud ei näinud sugugi välja nagu mingid kodutud, vaid vägagi heal järjel olevat. Siin on nii kombeks, et alati ei pea rolleri pealt mahagi tulema, et tellimust esitada. Kui toitu tahad kaasa, (mis on erakordselt populaarne)  siis võid rolleri pealt tellimuse öelda ja sind teenindatakse kenasti nii, et sa ei pea maha tulemagi. Sealt ka mitu tellisid kaasa. Oli nii hea, et võtsime teise portsu veel. Maksima selle eest kaks korda 25 tuhat ehk natuke alla 2 euro. 

Nüüd siis koju. 25 minutit minna. Ja me läksime. Kõige keerulisem osa on teede ületamine. Ja seda tuli meil ette väga palju. Üks tänav oli eriti huvitav. Mona kommenteeris seda nagu kanalite vahetamist. Tänav oli täis kõikvõimalikke müügikohti. Kuna majad o väga kitsad, siis vaheldub toimuv väga kiiresti. Restoran, kellegi koduköök, restoran, uhke kellapood, kellegi töökoda, kellegi magamistuba, kellegi söögikoht, kellegi garaaž, keegi vaatab telekat, keegi valmistab ette suhkruroogi jne, jne. Uskumatu, et selline kooslus rahumeelselt eksisteerib. See oli erakordselt põnev jalutuskäik. Ilmselt sama põnev oli kohalike jaoks vaadata, kuidas kaks tulnukturisti jalgsiretkel jäbi linnadžungli müttavad. Saigon, aitäh et muutusid.