Hommikul läheme koos Monaga tööle. Monal on ka kontoripäev. Misha tegi koridoris nalja, et kui on Mona teine tulemine, siis on nädalavahetus lähedal. Tavaline tore nädalavahetus. Selle erinevusega, et meil on 12-s pulma-aastapäev ja plaanime seda tähistada Kotkas. Miks Kotkas ja mis koht see on? No. Mona valis selle välja. See on mingi väike kohake, kus on tore Soome vanakooli vaib. Me peatume üsna tagasihoidlikus kohas. Aga väga tore on mõelda, et meil ei ole suuri plaane ja saame väga rahulikult lihtsalt olla, jalutada ja puhata.
Tore on ka see, et mul ei ole koosolekul ühtegi osa. Mona just uuris kas mul on mingi osa täna. Ei. Mitte midagi. Isega natuke üllatav, aga väga meeldiv. Peaaegu oleksin pakkunud end teenindajaks, aga keegi teine oli kindlameelsem. No mis seal Ikka.
Aga just siis, kui olin mõelnud, et minu õhtu tuleb toredalt rahulik, helistas mulle üks KV ja palus, et ma tema asemel koosolekut juhataks. Lisaks pidi tal olema ka kohaike vajaduste osa. Aga mul oli väga hea meel, et saan abiks olla. Natuke ehk ootamatu, aga mis parata.
Andsin Monale teada, et vot, alles ütlesin, et mul ei ole midai, aga nüüd siiski ikkagi on. Peaks lihtsalt millalgi leidma aja, et selleks ette valmistada.
Mona kirjutas mulle, et kohvipausi võiks me koos veeta. No jah, miks mitte. Läksim Mona juurde, ajasime natuke juttu sõbraga ja siis Mona ütles, et võiks minna jalutama. No ma hullult ei tahtnud, aga ma püüdsin seda varjata, naeratasin ja muidugi olin hea meelega nõus minema. Tegelikult väga hea mõte, sest pärastlõunal peaks vihma sadama, ja rohkem võimalust ei oleks nagunii jalutama minna. Isegi Mona ei tahtnud minna õhtul rattaga. Seega vihmaprognoos Peab olema väga kindel. Otsustasime Monaga valida suuna Peeteli aedade poole. Mõnus värske muru lõhn. Väga värske.
Jõuame bussipeatuse juurde. Mona läheb peatusse. Natuka kahtlane. Ta ütleb, et oleks parem, kui ma ka istuks temaga bussipeatuse pingile. Okei… Kõigepealt. Ma ei pea muretsema, meie pere on endiselt kaheliikmeline. Aga on kaks halba uudist ja üks hea uudis. Mona mainib kingitusi, mis ma olin talle teinud. Okei. No matka-autot ta mulle ilmselt ei kingi. Saabi ka vist mitte. No mis see siis nüüd saab olema. Mona näiteb mulle telefonis RyanAir appist mingit QR koodi. Täna õhtul on meil reis kuhugi. Halb uudis on see, et ma ei saa koosolekule. Aga ma saan reisile. Kuhu? Horvaatia! Oota. Aga teine halb uudis? Ma ei saa Kotkasse. Elan üle. Juba täna õhtul kell 21 sõidab lennuk välja.
Mona on seda veebruarist saladuses pidanud. Mis on andnud talle ka veebruarist alates aega kõik läbi mõelda, läbi planeerida, ja minu eest kuidagi varjata. No ma olin üsna rahul selle Kotkaga ka. Noh… mis siis muud kui Dubrovnikovisse. … A kuidas me saame lennujaamast, sinna, kus me elame? Mona teab. A kus me üldse elame? Monal on kõik kontrolli all. Pagariäri on kohe meie lähedal. No jah, siis tuleb koosolekuosad kellelegi veel üle anda ja mõelda, mida ma kaasa pakin.
See on tegelikult teine üllatusreis mulle Monalt. Esimene oli Austria. Ainult et siis kui me pidime reisima, oli Covid just alanud ja reisimine ei olnud võimalik, sest hotellid olid suletud. No me läksime siis umbes aasta hiljem. Ja ikka oli tore =) Ja nüüd siis teine kord. Istumegi lennukis. Kaasas vaid veidi käsipagasit ja teadmine, et päeval 32, öösel 23. Ma ei tea tegelikult siiani mitte midagi. Kõik on üllatus. Mul on võrratu naine.
