On täiesti ootamatu tunne, kui öösel kella 12 paiku lennukist maha astudes (septembrikuus), tabab sind kuumalaine vastu vahtimist nagu kellegi kuum märg särk oles sulle hooga pähe maandunud. Tere tulemast Antalyasse. Vot nii kuum ongi ehk umbes 26 kraadi. Tundub päris äge. Igaks juhuks ei taha sel hetkel mõelda, mis veel siis saab, kui hommikul päike välja tuleb.
Lennujaamast väljumiseks tuli leida õige koht, kus me saaksime takso. Aga ega seda nii kerge leida ei olnudki. Nii et pidime küsima abi ja meid suunataki hoopis vastassuunda. Aga ega see lennujaam nüüd nii suur ka ei olnud ja leidsime kõik kenasti üles. Küll aga õppisime seda, et Terminal 1 ja Terminal 2 vahet liigub bussike. Juhul kui tahad trammiga tagasi sõita lennujaama Terminali nr 2, siis esmalt viib tramm kenasti Terminali nr 1 ja sealt tuleb minna natuke maad edasi, kust on näha, et läheb buss edasi. Tasuta. Käisime nii meie sugulastel vastas. Ja see kogemus õpetas, et vahel on tervise ja rahu huvides tõesti praktilisem takso võtta. See pole väga kallis.
Olles saanud oma juhiga kokku, sõitsime kenasti oma ööbmispaika. Alguses ikka mööda suurt teed ja kõik paistis väga korrektne olevat. Ega meil ei olnudki kaugele sõita. Aga siis ühel hetkel on meie ümber põld, traktor ja tee, mis ei paistnud kuhugi viivat. Jaa, see kõik peaks olema Antalya sees. Ja oligi. Meie kena ööbimiskoht oli tõesti seal olemas. Juht selgitas, et see ongi Antalya puhul nii. Linna sisse jäävad justkui vanad talukohad või põllukesed, kus on traktor ja äkki ka loomad. Ja siis selle kõrval näiteks igati moodsad ärihooned või hotellid. Omapärane. Ise me küll sarnaseid paiku väga palju oma silmaga ei näinud, aga küllap nad seal kuskil on.
Esimene oluline asi, mida meeles pidada, on see, et kraanivesi EI OLE joogivesi. Seega on kaksk võimalust. Osta vett. Või siis pidevalt vett keeta. Me kasutasime mõlemaid variante. Ostsin külmkappi mõned väikesed pudelid vurtsuvett ja samas Mona hoolitses selle eest, et pidevalt oleks ka nö tavalist vett võtta. Väga kummaline on see, et vurtsuvesi on ainult väikestes klaaspudelites.
AI. Põhjused on peamiselt need:
- Maden suyu on Türgis eraldi joogikultuur. Seda juuakse sageli pärast sööki ja tavapärane portsjon ongi väike, umbes 200 ml. Väikest pudelit ei peeta üheks tavaliseks veepudeliks, vaid üheks joogikorraks.
- Huvitav on see, et see ei ole tegelikult tehniliselt vajalik, et gaseeritud vesi peab olema väikeses klaaspudelis. Türgis müüakse ka suuremaid ja PET-pakendeid. Pigem on väike roheline klaaspudel kujunenud traditsiooni + serveerimiskultuuri + praktilisuse kombinatsiooniks.
Ja kui oled Türgis märganud, et need pudelid on peaaegu alati väikesed ja rohelised, siis jah — see on täiesti teadlik ja väga tüüpiline Türgi maden suyu välimus. 😄