Kui kätte jõudis hommik, olin mina juba alanud. See tähendab, et ma ei maganud väga hästi ja olin valmis juba väga-väga vara. Liiga vara. Magada on siin tõesti raske. Lisaks tundus mulle, et lähedalasuvast suurest metsatilekahjust, on hakanud suitsu tulema ka meie linnakesse. Jälgisin uudiseid ja püüdsin näha, kas oleme ohus ja peaksime äkki evakueerima hakkama. Ei midagi. Rõdu uksi lahti hoida tundus ohtlik. Aga nende kinni jätmise väga lämmatav kogemus oli juba ka olemas. Nii aknad kinni kui aknad lahti variant olid mõlemad hirmsad. No ikka kuidagi sain magatud. Aga kõige meeldivam hetk meie ööbimiskohas ongi just ärkamine. See vaade siin on lihtsalt uskumatult endassehaarav. Peaaegu 180 kraadi merevaadet koos lahesopikesega, mis on täis eri suuruses paate ja kaatreid. Mõned ikka päris suured ja uhked.
Mona oli juba eelnevalt varunud meile toidumoona tänaseks reisiks. Saiakesi ja kanasinki =) Need saime kaasa. Ja muidugi kodused viinamarjad. Ooo, ja need hommikusöögid rõdul. Ehk mitte lihtsalt kena vaade aknast, vaid kena rõdu, millel istumine hommikuti on nii suur nauding, et seda võiks vabalt kingitus.ee ühe eraldi kogemusena müüa. Takso saime soodsamalt kui kartsime ja olles kotid kenasti pakkinud, teel me olimegi. No ja juba need teed, mis on kõrgel mäe veerul. Seal oli nii palju kohti, kus ma oleks tahtnud lihtsal paluda taksojuhil peatuda ja anda mulle võimalus ükski pilt teha. Auto aknast ei ole ikka üldse sama, sest klaasid on toonitud. Sõit kestis umbes 15 minutit. Kohati olid sinka-vonka keeramised üsna ebameeldivad ja järsud. Aga siis — kohal me olimegi. Ja tervelt pool tundi varem =)
Juhuslikult mõtlesime oodata mere ääres või vähemalt sinna kiigata. Selleks tuli läbi restoranide vahelise trepi minna paar “korrust” allapoole (sest linnatänav on mereäärest kõrgemal) ja sattusimegi paadikai juurde. Seal oli juhuslikult ka meie paadirendi mees. Ta oli küll pisut üllatunud meid nii palju varem nähes, aga hakkasime asjaga kohe pihta. Enne meie merele usaldamist selle paadiga tuli meil läbida nii teooria kui ka praktika. Meil oli vaja saada aru, kuhu me võime minna, kuidas sinna saada, ja kuhu me ei tohi minna ja mida oleks parem mitte teha. Sellele järgnes paadikoolitus. Kuidas mootor töötab, mida teha, kui see ei tööta, kuidas manööverdada ja kuidas parkida. Ja siis proovisime koos praktikas ka läbi. Kogemusest ainult ei pidavat piisama. Nimelt oli üks kohalik just eelmisel öösel (ilmselt mingi mõju all) oma paadi kividele sõitnud. Ja kive / kaljusid on selgelt näha, need pole mingid pooleldi veealused Titanicu uputajad. Seega peab lihtsalt vaatama kuhu sõidad ja kasutama tervet mõistust. Ja liinilaevade teelt tasub eemale hoida, sest nemad sõidavad ainult otse.
Arvestades kui suuri ja kalleid aluseid sadamas seisab, oli ikka natuke hirmus ka. Aga kuna meile täiesti asjatundmatutele usaldati neljaks tunniks mootorpaat, siis ei saa vist asi väga keeruline ikkagi olla. Ja ega ei olnudki. See oli täielik nauding. AInult et “gaasipedaali” tundlikusest aru saamine võttis väheke harjumist. Tegelikult on see nagu mootorattaga, ainult et vaja on ühte kätt. Kuigi kui mootorrattal tuleb rannet justkui allapoole, st keha poole liigutada, siis siin vastupidi. Miks? Äkki keegi teab, aga mina see igatahes ei ole. Ja meie paati pandi ka “lutikas”. Selle kohta mees midagi ei kommenteerinud, aga ma sain aru küll, et ta näeb väga täpselt igal hetkel, kus me oleme. Seega märkamatult Ameerikasse põgenemine ei tuleks kõne alla. Pealegi on meie liikumise kiirus… vääga aeglane.
Otsustasime uurida natuke Cavtati mere pealt. Tõesti ilus linn. Peaks olema midagi Itaaliaga väga sarnast. Väga mõnus Vahemereline fiiling. Kuigi siin on Aadria meri. See oli hästi tore ja ilus. Ja kõik need superjahid sadamas… Kuidagi väga majesteetlik, aga samas sõbralik ja soe tunne. Väga soe. Lausa väga kuum. Meie paadil on küll katus, aga see katus on pehmelt öeldes vale koha peal. Vari ei ole kunagi minu kohal. Ma küll alguses mõtlesin, et proovime nii sõita, et vari langeks kogu aeg minu peale. Aga see oli lootusetu üritus. Ja muidugi ma põlesin ära, ja muidugi on päris valus. Saab vähemalt mälestuse kaasa võtta, mida meie valges vannitoas soojalt peegli ees meenutada.
Järgmisena sõitsime ümber ühe saare. Öeldi, et seal ei ole midagi peale kivide. Seal ei olnud midagi peale kivide. Aga sõit oli pikk ja natuke tüütu. Nimelt pidevalt valjult põriseva ja surise mootori kohal olla, mis ka bensiinihaisu veidi levitab ja kuhugi ka oma heitgaasid väljutab, ei ole pikalt just nii põnev tegevus, kui alguses võib tunduda. Pealegi tahab kuum päike mind koge aeg ära sulatada. Seega plaanisime minna rannale, kus midagi on. Seal tõmbasid kohalikud mehed meid kenasti kai äärde ja hoolitsesid ankru keistamise eest. Neil oli väga palav. Tundub, et selle vastu pole vakstiini ka kohalikel. Lohutab, aga ainult natuke. See saar on restoran. Siin on puud ja vari ja wc ja rand. Piknik oli lihtsalt tee peal. Jah, lihtsam on jääda kohta, kus on vari ja puhub tuuleke, kui otsida ideaalset kohta. Vari ja tuuleke ongi ideaalne koht, isegi kui see on lihtsalt trepil keset teed. Aga siin polnud peale ühe mehe mitte kedagi teist. Ja taustaks mängis restorani muusika, sest siin on kõikjal kõlarid. No see on väike saar.
Kõhud täis, käisime ujumas ja lasime sellelt saarel jalga, sest aeg muudkui läheb ja tahaks veel snorgeldada. Snorgeldamisreisi müüakse siin suure agarusega. Blue Cave on kõige popim koht. Aga siin pole ei kalu ega koralle. Aga see-eest on vesi kõige puhtam ja läbipaistvam, mida me kunagi üdse näinud oleme. Nagu basseinis. Põhi on vist ka puhas kalju, seega mingeid tükke või meretaimede osakesi vms siin ei ole üldse. Teel kolmanda saareni, kus peaks olema tore snorgeldada, tegime peatuse ja hüppasime keset merd paadilt vette. Vau! Nii puhas ja selge ja sinine ja soe ja üldse ei tahakski midagi muud teha, kui aina paadilt vette hüpata. Sellisest veest lihtsalt ei saa küllalt. Jõudsime ka snorgeldamise kohta. Oli üks väike kala. Aga põhja uudistades nägime, et midagi ohtlikku seal ei olnud. Ei meresiile ega mingid okkaid ega hirmsaid kalu ega prügi ega üldse mitte midagi. Puhas! Ja kui kasvasid midagi meres, mis tundisid nagu pikad okkad, siis maskiga vaadates olid need ka mõnusad pehmed pulgakesed, mis tundisid väga sõbralikud.
Aeg oligi nüüd juba täis ja põrutasime kodusadamasse. Tee peal ikka pidime keset merd jälle korraks peatuma, vette hüppama ja siis sai sõit edasi kesta. Väga meeldib ja lahe ja põnev. Järgmine kord võtaks vast juba 4 peale (6 on maksimum, kusjuures) veidi upgrade’itud paadi, kus on rool ja saad istuda näoga sõidusuunas. Aga sel korral oli just see meile suurepärane.
Nüüd oli aeg kohalikke lihapalle proovide. Need on küll pigem nagu pulgakesed. Toodi need pitasaias ja üks kaste nägi välja nagu jäätisepall. See oli efektne, aga sisuliselt toorjuust, mida jäätiselusikaga oli tõstetud. Ja pärast seda läksime randa. Rand on siin täiesti teine mõiste kui näiteks Lõuna-Eestis. Kõik on nagu kilud karbis seal kus saab. Ja saab kaljude peal, mis ei tundu üldse olevat rand. Aga sinna on isegi astmed valatud, et sa ikka aru saaks, et ja-jah, sinna võib minna. Leidsime varjuse koha. Kaljudelt vette saamine ei ole just kõige lihtsam, aga see-eest on kohe sügav. Aga kuna vesi paistab nii hästi läbi, siis ei saa kohe aru, et kui sügavasse vette ma nüüd tegelikult astun. Poisid hüppasid otse kaldalt peakat. Seega peab päris sügav olema.
Ja ikka see sama puhas ja läbipaistav reklaamibrošüüri-sinine vesi. mmmm, kui mõnus.
Kohalikel on siin selline huvitav komme, et nad nad tulevad oma tekkide ja asjadega täpselt sinna, kuhu nad tahavad. Isegi kui seal juba keegi on. Näiteks kaks tüdrukut, kes meie lähedal olid, sisuliselt aeti välja. Tuli neli keskeaelist naisterahvast koos toolide ja päikesevarjudega piirasid need neiud ümber. Igaüks oli nii lähedal, et oleks võinud teineteisele käe anda. Seda oli väga huvitav jälgida. Neiud olid inglisekeelsed ja viisakad, kuigi ilmselgelt üllatnud ja rahulolematud. Nad korjasid oma kobinad kokkupoole ja ma ei usu, et nad seal väga õnnelikud olid. Meie lasime igatahes jalga.
Sõime jätskit ja käisime veel ujumas ja tutvusime saarega ja hulkusime mööda kitsaid linnatänavaid, kust igalt ristuvalt tänavalt oli hingemattev vaade merelahele. Kõik teed ja tänavad ja kohad on siin nii fotogeenilised, et raske on liikuda. Aga ega seista ühe koha peal ei ole ka lihtne. Lihtsalt nii palav on kogu aeg. Kogemata kombel sattusime just sinna, kuhu vaja, et võta veetakso meie kodukülakesse. Aega oli sobivasti 15 minutit, nii et väga hea ajastus. Nüüd Mona teeb veel kodulinnas ühe hulljulge kaljuhüppe ja siis ongi aeg end restorani valmis seada.
Restoranid ei ole siin hirmkallid. Pigem lähemale Eesti hindadele, kui Soome omadele, ja äkki isegi natuke odavamad. Kuna see on nii turistikas koht, siis paljud hinnad rannas on ka ilmselt lihtsalt kõrgemad ja vbla mitte nii kvaliteetsed. Mona leidis koha, mida soovitas meie perenaine ja sinna me suundumegi. Minu roa pidi ette teatama 24 tundi varem, sest liha oli marinaadis väga kaua. See retoran on mäe küljel nagu enamik asju siin. Sellel on pooleldi avatud terrass ja sisustus on täielikult mereteemaline. Sellepärast valisime eelroaks anšoovistega roa. Nii saame vähemalt midagi merelist. Ja Mona sõi musta mereanni riisi. Minu loomaliha kauaküpsenud roog oli tõesti hea. Liha oli ikka liha tekstuuriga, aga väga pehma ja mahlane.
Ja siis tulid ka pillimehed, kes meile laulma hakkasid. Kolm meest, kaks kitarret ja akordion. Hästi ilusad kohalikud laulud. Mõtlesime sellele, kui tänulikud me oleme. Tänulikud ka kõigile sõpradele, kes meil on. Näteks Dima, kes pani meid teele koos kingitusega ja Raimonds ja Nastja, kes organiseerisid meile toreda üllatuse meie hotellituppa. Ja siis veel terve suur kamp peetellasi tegid meile veel ühe erilise üllatuse. Nimelt olime mõni päev varem saanud ümbrikku, mille peal oli “avada 23.08”. See oli meil kenasti kaasas ja hommikul kohe tegimegi lahti. Ja see, mille me leidsime, ületas küll kõik ootused, mis meil seoses selle ümrbikuga olid. Väga paljud meie sõbrad olid kirjutanud meie kohta meile midagi ilusat ja isiklikku. Midagi sellist meie kohta lugeda tegi silmad märjaks küll. Head sõbrad on täesti eriline kingitus meie Loojalt. Ja need ei olnud lihtsalt ilusad sõnad ja armsad sõbrad, vaid sellest oli valminud väike raamatuke, mis oli väga ilusasti kujundatud. Täitsa uskumatu, aga tõsi. Ja siis veel ka kingituseke sees. See oli kõik nii liigutav kohe päeva alguses, et pani meid Monaga mõtlema, kas me ikka tõesti oleme nii toredad nagu sõbrad meid kirjeldavad? No tunne on nüüd selline, et teame, et saaksime paremini, ja väga tahame olla sellised, nagu sõbrad meid näevad. Aitäh kallid sõbrad!
Pärast restorani läksime väikesele jalutuskäigule ning sattusime veel ühe kontserdi peale. Sedapuhku oli osalejaid 7 ja tase märkimisäärselt erinev. Mõtlesime, et kuulame ühe loo, aga jäime sisuliselt terveks kontserdiks. See oli väga privaatne kontsert, kokku ehk 100 inimest maksimaalselt. See hõlmas nii neid, kes olid istekohtadel lava ees, kui ka neid, kes olid sel ajal restoranikülastajad ja muidu möödakäijad nagu meie. Kontserdi lõpus käisime neid ka tänamas ja saime teada, et neid on täiesti võimalik Spotifyst leida ja kuulata. Ma ei saa neid veel soovitada, sest pole päris selge, millest nad räägivad =) Neil oli 7 liiget ja ainult üks neist, basskitarrist, ei laulnud. Teised mehed kõik laulsid ka. Oli kaks bändšot, sahisti, ja vist paar kitarri veel. Kõik lood olid kuidagi rahvapärased ja kohati rahulikud, kuid hõlmasid väga võimsaid kulminatsioone ja emotsioone. Ehk tõesti huvitav oli kuulata igat nende lugu. Mõne loo küll kuulasime ka mererannast, mis oli seal lähedal. See oli täiesti tühi ja seal oli väga romantiline vaadata tähti ja kuud ja kuulata merelaineid ja seda bändi samal ajal.
Üks kõige erilisemalt õnnestunud pulma-aastapäev. Aitäh, mu kallis Mona, et selle kõik korraldasid ja aitäh, kallid lähedased ja sõbrad, et meie jaoks ja heaks olemas olete.
<3
