Dubrovnik on kivist linn. Nii palju teadsin ma enne Dubrovnikusse minemist. Ja seda ma kuulsin ka Monalt just mõni tund enne. Kuskilt vist ikkagi olin kuulnud ka, et Nõukogude Liidu ajal siia reisiti. Ühesõnaga polnud mul õrna aimugi, mis kohaga võiks olla tegu. Aga see üllatas väga postiivselt.
Kuidas üldse sinna saada? Taksoga või paadiga. Mõlemad hinnaga 15 eurot. Valisime paadi. See ei olnud kindlasti mugavam variant. Kai peal ootamine oli jube palav ja röövis igasuguse isu kuhugi üldse minna. Kaenlaalused tilkusid ja higi voolas mööda selga ja kõhtu ja pealage ja kuskilt polnud varju leida. Õnneks muidugi paadiga sõitmine oli juba natuke lõõgastavam ja värskendavam. Ja muidugi merevaade linnale jne oli kõik suurepärane. Me oleme umbes kahe laevapeatuse vahel, seega laevani jõudmine polnud üldse pikk maa ega midagi. Lihtsalt jube palav. Ja no vaated laevalt olid esimene 10 minutit väga põnevad. Viimane 5 minutit ka. Aga seal vahepeal oli lihtsalt üks loksumine plastikpingil. No ja tuul ka puhus. Soe tuul. Meid oli laeval oma 30 inimest, mis oli ka peaaegu maksimum reisijate arv. Meie lähedal olid nii soomlasi kui ka vene keelt kõnelevaid inimesi. Olime liiga higised, et kuidagi oma sotsiaalsusel lasta välja paista. Lihtsalt kannatasime ja ootasime, millal jahedam hakkab. EI hakanudki. Aga vähemalt oma esimese palavuse elasime üle ja vaikselt hakkas tuju ja jõud normaliseeruma. Paadist maha astudes oleks nagu astunud Veneetsiasse. Kitsad tänavad ja kõik on kivist. Ühtegi puud kuskil ei kasva. Robotmuruniidukeid oleks siin raske müüa. Aga selle eest hullult palju turiste. Ja huvitav on panna tähele, et inglise keelt emakeelena rääkivaid inimesi on erakordselt palju. Kohalikud vist ainult müüvad ja teenindavad. Kuigi Mona ütles, et Dubrovnikus on väga palju ka kohalikke turiste. Ma ei tunne kohalikku keelt ära, kui ma seda ka kuulen. Nii et ilmselt on Monal õigus. Aga kindla peale on neid vähemus.
Maailma kuulsim Horvaatia linn, aga täisti kivist. Seega, kus on siin rand? Kivi peal. Väga mugav ja mõnus. Ei mingit tüütut liiva. Kui tädike mulle reisi kuhugi saarele tahtis müüa, siis ta väga reklaamis selle liivaseid randu. Oh, kui ta vaid teaks, et sellega mingi küll ei meelita. :) Mina ei saanudki ujuma minna. Nimelt tuleb siin vette minemiseks hüpata. Või siis minna redelist. Sest see on selline rand, kuhu saab otse kesklinnast ja baaride vahelt. Ja rand ise on ka samal ajal baar. Minu sõrmekest ma aga ohtu seada ei tahtnud. Seega ujus Mona ise ja uhkes üksinduses. Tegelikult mitte üldsegi üksi. Lihtsalt ilma minuta. Ma püüdsin tal silma peal hoida, aga ta muudkui läks eemale ja kadus kivi taha. Nii oma 15 minutit ma ei näinud teda. Siis ta ilmus jälle välja ja mööda vette pandud ujumispiiret boidega tõmbas ennast tagasi minu poole. Hiljem ta rääkis, et vesi tõmbas teda hirmus kõvasti ja ta oli väga raske tagasi saada. Korralik trenn. Ja natuke hirmus ka. Aga ma ei saanud midagi aru, ainult pildistasin teda ja imestasin, et kuidagi tõsi nägu. Nüüd siis on selge, miks.
Monal oli kõik läbi mõeldud. Sööma peab musti burgereid kalmaari ja krevettidega ja pärast jäätist. Burgerid olid kala maitsega. Ja jäätis oli okei. Monale muidugi hirmsast maitses. Ja see oli kingitus meile Dimalt, kes meid ümbrikuga teele pannes sõnad peale luges ja ütles, et kindlasti peame kuskil heas kohas end tema kulul kostitama. Aitäh, Dima! See oli täpselt see, mida Mona tahtis teha, ja selle me ka tehtud saime. Koht oli armas ja burgerid olid tõesti erilised. Need burgerid on nii suured, et need lõigatakse pooleks. Ja siis me tellisimegi kaks tükki ja vahetasime pooli. Mona teadis seda kõike mulle ette selgitada, kui me veel alles paadiga teel olima. Ta on teinud väga head uurimistööd.
Ehk siis milline on Dubrovnik? Kivist, kitsad tänavad. Palju söögikohti. Palju turiste. Ilusad vaated. Suur õlu maksab 6 eurot baaris. Ilmselt on kuskil ka nö elurajoon kohalikele, aga seda ma ei näinud. Ühtegi normaalset suurt toidupoodi me ka ei näinud. Ja tagasi tulime taksiga, sest see oli ainult 12 eurot ja palju mugavam ja kiirem. Emotisoon jäi hea ja linn oli tore. Teistmoodi. Soojus ikka lisab igasse hetke mingi mõnusa noodi, isegi kui linn on ainult kividest ja keha on koge aeg täiesti märg. Aga kõigil on ja kõik kannatavad ja samas täiega naudivad. Kas ma läheks uuesti Dubrovnikusse jalutama. Jah. Aga veelgi enam õhtu poole, ehk umbes kella 19 paiku, mitte varem.
