Esimene päev Horvaatias. Suvi võib olla nii soe.
Lennukist välja astudes oli esimene tunne see, et suvi päriselt eksisteerib. Mu kehasse jõudev õhk soojendas mind seestpoolt, mitte vastupidi. Kell 23 öösel oli välja umbes 25 kraadi sooja. Mul ei ole nii õhukesi riideid olemaski, et siin hakkama saada. Esimene ülesanne on leida meile sõit meie ööbimispaika. See ei ole kaugel. Umbes 15 minutit sõitu, kui sedagi. Aga taksoäpiga näitаb üle 40 euro. Teine variant oleks võtta suhttle buss, mis maksab 15 edasi-tagasi per person. Mõtlesime pisut oodata, ja hinnad hakkasidki langema. Mingi mees lubas meid 20ga ära visata, kui teine paar veel peale tuleb ja nemad Dubrovnikusse edasi lähevad. Aga me saime 45 euro pealt taksohinna alla 17 peale. See tähendas lihtsalt ootamast, kuniks nõudluse-pakkumise suhe meiel soodsamaks muutub. Takso tuli 20 minutit, aga tuli. Naine oli roolis. Autost välja ta ei tulnud. Sõitis lubatust kiiremini. Ja tõi meid peaaegu meie ukseni. Meil on ühetoaline korterike koos väga suure vannitoa ja rõduga. Magamine meil hästi välja ei tulnud. Väljas on palav ja toas jubedalt palav. See-eest on meil konditsioneer. Aga ühetoalises konditsioneer tähendab seda, et see puhub peaaegu kindlalt mulle peale. No teki all ei ole ju väga hull. Aga haigeks ka ei tahaks jääda. Seega tuleks konditsioneer välja lülitada. Äkki tuba on piisavalt juba jahtunud. Ei… ei olnud. Mõne minuti päras oli toas umbne ja palav. Tuleb uuesti konditsioneer sisse lülitada.
Hommikul ärkasin liiga vara. Kell 6 või 7. Mona oli juba valmis tegudeks. Minul valutas pea. Järgmine hetk oli kell juba kaheksa ja Mona oli tagasi saiakestega. Ei jäänudki siis muud üle, kui hakata hommikuga pihta. Esimene asi, mis mu ümber päevavalguses silma jäi, oli vaade. Merele. Nii ilus ja nii ebareaalne. Hullult ilus, kohe meie all on veel üks maja, aga kuna me oleme mäe jalamil, siis kõik majad on eri tasandil ja ei varja teineteise vaadet. Kuigi natuke eesmise maja katuseäär ikka jääb ette ka, on kõik ikka päris hästi. Mona võttis isegi kohvi Soomest kaasa ja hommikusöök rõdul võis alata. Ei olnud liiga palav. Täiuslik temperatuur.
Me asume poolel teel lennujaamast Dubrovnikusse. Ka siit on edasipääsemine taksoga umbes 17 euro taga. Aga veebussiga 15 eurot edasi-tagasi =) Ehk siis plaan on võtta laev ja minna sellega. Aga kuna päev on liiga kuum, et midagi üldse teha, siis plaan on selline, et käime hommikupoolel ujumas ja kohaliku eluoluga tutvumas, lõuna ajal olene kodus ja taastume. Ning õhtul hakkame jälle elama. Kohe meie maja juurest lähevad trepid alla mere suunas. Ilmselt 10 minutit kõndimist rannani. Olles kaks minutit õues olnud, leidsime kohaliku kilpkonna, kes viigimarjadega maiustas. Päris valmis viiigmarju me ei leidnud. Aga otse meie maja ees on heledaid ja tumedaid viinamarju, ja ooooo kui maitsvad nad on. Kusjuures. Astudes meie hotellituppa leidsime lauapealt šampuse ja viinamarjad. Ma arvasin, et selle kohta Mona kindlati kirjutas, et me tuleme oma pulma-aastapäeva tähistama jne… AGA! See oli ka Monale üllatus. Nimelt oli viinamarjade ja prosecco taga ka väike kirjake. Tervitused Raimondsilt ja Anastasijalt! Nagu mida!? Täiesti ootamatu üllatus. Kuidas nad oskasid ja said? Jäägu see siis nende saladuseks, aga vot see oli küll väga lahe üllatus. Ja need viinamarjad paistavad olevat just meie maja eest. Ma proovisin, maitsesid täpselt samamoodi ja sama maitsvalt. Hästi magusad.
Rand on siin hästi kivine. Nagu Hiiumaa Ristna vesi. Ainult et liiva ei ole siin üldse. Kellele selline rand meeldib? Mulle väga meeldib. Püksid ei ole üldse Liiva täis: D Rannajoone osas on siin üks väga meeldib erisus võrreldes mõnede kohtadega, kus oleme käinud, nagu Tai, Vietnam ja Mauritius. Nimelt on rand kõigi oma. Keegi ei ole teinud uhked rannakuurortiti siia ja sulgenud kohalikele ligipääsu. Vähemalt mitte siin kandis. On küll rannaäärseid kohvikuid ja restorane, ning ka nende rannatoole, kuid ikkagi on seal ruumi ja võimalust ka oma rätik maha panna ja õndsast elust sentigi maksmata rõõmu tunda. Ja keegi ei vaata sind kui üksikut vaest, sest selliseid on palju.
Lisaks kuumale päikesele on rannajoonel võimalik leida ka varju. Näiteks on mõningaid männimoodi puid kasvamas, mille varju end peita saab. Ja paistab, et neid võimalusi kasutataksi nii kuis vähegi saab. Kuna rand ei ole liivane vaid kivine, siis on ka selliseid kaljude moodi kohakesi. Kaljud ei ole just väga suured siin, aga ikkagi. On sellist nö klassikalist rannajoont koos hästi paljude turistidega. Ja on ka selliseid väikeseid sopikesi, mis on pigem privaatsemad, kus on vähem inimesi ja lapsi eriti ei ole. Aga need kõik on kenasti rannajoone peal ja hästi ligipääsetavad. Kusjuures üllatusena on siin hästi palju pinke, kust on väga kena vaade merele. Ja selliseid mini-vaateplatvorme, kust on samuti kena vaade. Ja need kõik on vabad, sest need on päikese käes ja keegi ei taha ennast seal praadida, peale minusuguste, kes ühe pildi teevad ja siis oma teekonda jätkavad.
Leidsime ka ühe väikest pisut väikesema rannakese, kuhu mõtlesime siis laskuda. Laskuda, sest rannaäär on mägede jalamil ja natuke on rannaäärne tee ka kõrgemal merest. Seega suurepärane jalutamiseks. Hakkasime siis vaatama, et kas seal varju ka võiks leida. Olime natuke kõrgema koha peal, kust oleks pidanud oma 4-5 meetrit allapoole laskuma. Aga ega seal teed ei olnud, lihtsalt kuidagi mööda kaljut ukerdama. Üks naisterahvas, mulle tundus, et kohalik, hakkas meie suunas hoogsalt kätega vehkima, et tuleksima alla randa hoopis kuskilt teiselt poolt. No me mõtlesime, et vaatame kõigepealt, äkki siit ikka ka saab. Ja siis see naine hakkas veel hoogsamalt ja ilmselgelt mitte just väga sõbralikult midagi meie poole karjuma, viidates ka oma rätikule ja riietele, mis seal allpool meie võimaliku laskumise tee lõpus olid. Me mõtlesime, et okei, ja žestikuleerisime, et okei-okei. Ja samal ajal hakkas keegi teine naine hoopis temaga pahandama. Milles täpselt asi oli, ei saanudki aru, aga ilmselt ei meeldinud esimesele tädile, et tema asjad meie tee peale oleksid jäänud. Või siis arvas ta, et sinna enam ei mahu. Ja siis see teine naine ilmselt kaitses meid. Olgu kuidas sellega oli, aga Mona ütles, et nende omavaheline sõnasõda jätkus ka veel siis, kui meie nende silmapiirilt juba lahkunud olime. Jäime natuke eemale sellest tädikesest. Nii igaks juhuks.
Vesi oli külm nagu ikka. Ma ei tea, kuidas see on võimalik, aga ainult ühes kohas on olnud nii, et vette minna ei ole olnud külm. Igal pool mujal on esimene hetk ikka tundunud jahe. Ja nii ka siin. Aga muidugi ei ole vesi jahe. See on väga soe. Tõesti meeldivalt soe. Aga no ikka jahutav ja, päris supi tunnet ei ole. Ja vesi on väga puhas ja läbipaistev. Mingeid koralle või värvilsi kalasid või veetaimi ei ole märganud. Ainult kivid. Ja ned on ka peamiselt heledad kõik. Seega snorgeldamisest ei oska siin puudust tunda. Tädikesed küll pakuvad neid oma pileti-müügi punktides. Snorgeldamise reise siis. Aga kuidagi tundub vale, kui ei ole näinud siin midagi, mis natukenegi paneks tahtma silmi vee all avada. No ega ma üldse nii väga vee alla ei taha sukelduda. Mul ju endiselt mudajooks hästi meeles. Seda tuletab mulle meelde mu eelviimane vasaku käe sõrm. Ilmselt on sellel ka mingi nimi. Lühike mats? Või nimeta sõrm? No kuidagi teda teistest eristatakse. Minu puhul siis sellega, et see on väikeses lahases ja ma ei taha seda märjaks teha, sest äkki siis see lahas koorub lahti ja mu sõrmeots langetad pea. Ja kui see nii peaks minema, siis on kogu minu raviaeg samahästi kui tühja läinud. Aga seda ma ei tahaks. Nii et vees ujun ma ühe käega. See on täitsa võimalik. Ja muul ajal hoian oma kätt vee kohal ja lehvitan kõigile.
Pärast ujumisi oli aeg minna sööma. Otsustasime süüa kodus. Selleks tuli minna poodi ja ise endale valida miljoni toote vahelt mõned välja ja siis need kõik käe otsas koju vinnata. Tegevus, mida ma pole sellisel kujul juba ammu teinud. Vein maksis 5 eurot. Peaks olema kohalik. Oli soodushinnaga. Ei teagi, kas see, kui veini peab alla hindama, on just hea märk. Aga no vähemalt odav. Ja meil on ka kingitud prosecco. Nii et janusse me ei jää igal juhul. Oleks eriti tore süüa siin rõdu peal, aga terve mõistus ei lubanud. Seal on liiga palav. Toas saab õhu jahedaks teha. Kuigi selles kunstlikult jahutatud õhus on ainult kunstlikult meeldiv olla, on see parem kui ülekere kogu aeg higistada. Mina sõin ribisid. Õigemini seda, mis ribide vahel oli. Ja seda oli päris palju ja see oli väga hea. Toidupoest kahe ja poole euroga. Täitsa timm. Mona ostis peaaegu kilo spinatit. Millegi pärast pean seda mina ka sööma samapalju kui tema. Aga see oli päris hea. Mona sõnade järgi väga pähklise maitsega.
Kõhud täis, on aeg lasta ajal minna ja niisama passida. Nagu oleks puhkusel. Niisama passimine on raske. Monal on igav. Ja mina ei kirjuta blogi piisavalt kiiresti. Ja palav on. Ja kui konditsioneer on juba mõnda aega tööl olnud, on juba õhk liiga kuiv ja paha. Ja nii kui see välja lülitada on kohe liiga palav ja paha. Kas võib olla, et Soome kliima on maailma parim? Ei tundu loogiline. Ootam natuke, et ilm muutuks jahedamaks. Kuigi ta nagunii ei muutu. Aga ehk vähemalt päike ei ole enam nii intensiivne. Ja siis läheme Dubrovnikusse. Plaanime kuutada 30 eurot laevasõidule. Loodetavasti on see ahhetamapanevalt kaunis ja oma raha igati väärt. No eks siis paistab. Aga tunne on hea ja soe kliima on ikka midagi erilist. Ei kujuta ette, et kuidas küll kohalikud sellest mõtlevad. Kas nad unistavad puhkusereisist Vantaale?
