Väga eriline tunne on olnud olla siin kummalise ranna peal. See nagu polegi päris rand. Pigem kallas. Selle omanik (ilmselt naisabikaasa ja tema vend) paistavad olevat erakordselt sõbralikud, lahked ja heatahtlikud. Nende puhkekoht siin on avatud kõigile. Siia võib tulla lihtsalt sööma, snorgeldama või kala püüdma. Ka kohalikud kalamehed võivad tulla siit kaudu oma paatide juurde. Näiteks eile tuli kunstjalaga kalamees, kes osavalt oma valgest penoplastist tehtud paati ronis ja 50-100 meetri kaugusele kaldast kala püüdma asus. Siit nad püüavad väikeseid kalu, mida saab grillida, praadida või süüa toorelt (vist soja marinaadis). Selle tee ääres, kus on meie bungalo, on ka väike asulake. Ja lisaks imemaitsvate jookide kohale, on seal ka pesumaja. Viisin eile sinna pesu ja täna hommikul läksin järele. 25k ehk siis alla euro kotitäie pesu eest. Teel pesulasse kohtasin sillast üle minnes noort tütarlast sülelapsega. Mulle tundus 12aastane, aga ilmselt märksa vanem. Väga raske on aru saada siin noorte või üldse kõigi vanusest. Möödudes ütlesin nagu ikka “hellou” ja noogutasin, nagu siin on kombeks. Kuid see tütarlaps paistis mulle midagi veel ütlevat. Võtsin siis kõrvaklapid peast. Ta küsis, mis on minu nimi. Ja siis küsis, kuidas mulle meeldivad Vietnami inimesed. See oli nii siiras ja armas. Muidugi meeldivad. Naeratuse saatel soovis ta mulle head teed ja me jätkasime kumbi eri suundades. Ilmselt siia külla ei satu palju välismaalasi teed mööda lonkima. Aga kuna me hoiame kokku rolleri pealt, siis mul polnud muud valikut. Õigemini me ei tahtnudki rollerit eile ja täna siin. Ja kui väga aeglaselt jalutada, hommikul 10 paiku ei olnud päike ka liiga intensiivne veel.
Selline väike asi nagu tähelepanu, siiras huvi ja naeratus saadab palju korda. Eile oli koosolekul Vahitorni uurimisel artikkel, mis rääkis huviliste tervitamisest kuningriigisaalis. Me peame seda õppima, kuidas olla külalislahked, naeratavad ja siiralt huvitatud. Üks õde vastas, et mõnele on raske saali tulla, sest nad satuvad tähelepanu keskpunkti ja võivad tunda end ebamugavalt. Saatana maailm on teinud katki meie sisemaailma ja arusaama headusest. Muidugi võib külalislahkus muutuda pealetükkivuseks ja seda on ilmselt kogenud paljud, kes on reisinud mõnda aasiamaasse, kus liiga agarad müügimehed kuidagi rahu ei anna. Vietnamis on asjad kuidagi tasakaalus. Vahel isegi väiksemas kohas tahaks, et keegi tuleks juurde ja käiks peale, et me istuks ja endale igasugust kraami telliks. Aga selline survestamine pole Vietnamis, tundub, siiski omane. Inimesed on tagasihoidlikud, aga siiski erakordselt viisakad ja lahked. Ja seda proaktiivselt. Nad ei oota lahkust, et vastata selle lahkusega. On ON lahked. Ja see paneb regeerima ka turistid. TUleb meelde mõte: If you want to be loved — love! Ja sellega saavad kohalikud imaliselt hästi hakkama. Vähemalt minu arusaama järgi lahkused, sõbralikkusest, heasoovlikkusest ja külalislahkusest. Ja nad ei tee vahet rahvustel. Võiks arvata, et ajaloo tõttu ei sallita siin prantslasi või ameeriklasi. Aga siin on mõlemad palju ja neid koheldakse täpselt nagu igat teist.
Kuidas see on saavutatud? Tundub, et mitte piibli abiga. Siin on küll pea igas kodus ja poes ja restos budanurk. Selline suur kõhuga lõbus mehike, kes lahkelt, kuid samas ka mingi kavalusega otsavaatajatele naeratab. Pole saanud kohalike käest uurida, kuidas nad suhtuvad religiooni ja kui loomulik elu osa see suuremale osale on. Peamiselt on takistuseks keelebarjäär. Ja Google Translate ei ole kahjuks üldse mitte väga hea tõlkija. Vahel ma vaatan seda tõlget ja üldse ei saa aru, mida inimene tahab öelda. Aga käed-jalad ja naeratus on olnud piisav tõlkevahend, et kõik jutud aetud saaks. Ja kuna enamasti on meie suhtlus seotud raha maksmisega või toidu tellimisega, on kohalikel suur huvi meiega ühine arusaam leida. Tihti näitavad nad summat kalkulaartori, paberi peal või lihtsalt näppudega. Ja paistab, et kohalikud väga hindavad seda, kui külastajad jätavad Googlesse hinnanguid. Keegi pole meid veel survestanud seda tegema kohas, kus oleks tahtnud anda kehva hinde. Seega puht praktiline vajadus ennast positiivselt reklaamida on ilmselt lisamotivatsioon, et turiste võimalikult palju poputada. Mulle sobib ja plaanin seda edaspidigi nautida.
Täna ootab meid uus koht. Mona tellis takso juba ette ära, nii sa 20% soodustust. Nimelt on Grabi sees turistiele mõeldud boonuspakett, mis sisaldab sooduskuponge teatud ostudele. Nende hulka kuulub takso ettetellimine ja näiteks lennujaama ots. Nii oleme saanud üsna head diilid. Meie bungalo omaniku vend, kes on siin samuti taksomees ja kalamees ja mida kõike veel, ütles, et Crab võtab 33% vahendustasu. See selgitab, miks lennujaama juures on taskomehed nii agarad oma teenust ilma vahendutasuta pakkuma. Ma usun, et vahendutasu neil ikkagi on, sest mitte kõik taksomehed ei ole seal pundina koos. Üks tutvustab teenust, saab kliendi Crabi hinnaga nõusse ja siis kutsub oma teenusepakkuja ette. Ilmselt saab nii kokku hoida parkimise tasu pealt. Ja kui nad selle 33% ka kahepeale ära jagavad, on kasud sees mõlemal ikkagi. Paraku meie kohalik taksomees ütles, et ta ise viib täna meie naabrid merele kala püüdma (ja/või snorgeldama). Ta pakkus lahkesti, et võib oma sõbrale helistada. Hinnaks pakkus 600-700 vahel. Meie saime Crabist 560ga. Ta ise ka ütles, et see on hea hind. Sõit on ca 55km ja võtab oma poolteist tundi. Teine samapalju tühjalt tagasi. Arusaadav, et sõit ei ole kõige soodsam.
Veel kordagi ei ole me rentinud vihmavarje rannas. Oleme leidnud puualuse, mis on olnud piisavalt varjuline ja looduslik. Aga siin on meil praegu terve katus pea kohal. Tuul puhub parajalt jahutavalt, meil on internet ja puhas põrand. LIsaks veel mugav hamak ja privaatne rand (voodi koos sääsevõrguga loomulikult ikka ka). Ilmselt mõni peaks seda väga tagasihoidlikuks. Minu meelest on see selline luksus, mida vaevalt et teist korda lähitulevikus saame kogeda. Mingeid kutsumata külalisi meie bungalo sisepoolele ei ole teadaolevalt sattunud. Koer on vahel meie bungalo all. Uss oli eemal keset teed. Kekod teevad küll häält, aga sees neind näinud ei ole. Isegi sääskesid ei ole seespool kohanud, õues küll. Nagu oleks neil mingi austus, et nad ei lenda sissepoole bungalo välispiiridest. Eestis sobiks selline ehitis puukuuriks päris hästi. Tuul puhub läbi igalt poolt ja kuivataks kenasti, ainult et midagi hinnalist siia panna ei saaks, sest suvalisest kohast võiks vabalt läbi seina tulla, kui palmilehtedest mattide vahelt end sisse suruda. Siin aga nagu ei tule mõttessegi, et midagi sellist peaks kartma. Aga igaks juhuks oleme lahkudes ikkagi tabaluku kenasti ukse ette sulgenud. Laste suviks mängumajaks sobiks ka. Aga ma kardan, et palmilehtedest ehitusmaterjali tarnimisega oleks raskusi.
Mõnus tee randa.
Kurb tunne on lahkuda armasks saanud kohast. Mona on teinud imelist tööd erinevate ööbimiskohtade leidmisega. Ta valis nimelt võimalikult erinevad kohad, et kogeda võimalikult palju. Meile on selgeks saanud, et me eelistame perekeskseid väikeseid ööbimiskohti, mis on sõbralikud, kodused ja lihtsad. Näiteks meie järgmine ööbimiskoht saare lõunaosas algab suure väravaga. Mingi hetk see värav suletakse ja onu on selle lähedal, et seda siis külastajatele avada. Tegelikult enne 22-t peaks selle ise avama, kui käe väiksest avast sisse paned ja sealt mingi hoova leid. Ja enamasti see onu armastab õhtuti natuke napsutada ka, seega läheb veidi aega, et õige jalg teise ette seada ja värav avada. Aga keegi pole veel värava taha jäänud. Värava taga on 10 hektarit mereäärset maad. See ala on meeletult suur. Ja siin on kohalik ameeriklane, kellel on laps vietnamlannaga. Eeldame, et nad on ka abielus. Mingis mõttes on tore, et siin on keegi, kellega saab vabalt inglise keeles rääkida. Teisalt saame ka aru, kui ta näiteks oma abikaasaga eri arvamusel on. Neil on ka veidi üle aastane poeg. Ka siin on nö perekeskne majutusäri, aga mitte nii kompaktne, nii hubane ja soe. Siin ei ole midagi viga. Aga siin on majutusasutus. Eelmine koht oli kodumajutus koduse tundega. Ka hinnad on siin lobbybaaris erakorselt kõrged. Näiteks maksab poes kohalik õlu Bivina 12 tuhat. Eelmises kohas maksis see baaris 20 tuhad. Siin maksab 50 tuhat. 2,5 korda kallim. Okei, siin on igas majakeses (päris tellistest tehtud kastikesed) wc, dušš ja konditsioneer. Ka elekter. Aga kodutunnet ei ole. Võrreldes eelmise kohaga oleme ikkagi suure linna ääres väikeses külakeses. Eelmine koht oli olematult väikese rannaküla maakohake. Seega meie esimesed emotsioonid olid sellised, et Mona vaatas isegi, kas oleks midagi muud leida, mis ehk mõjuks hubasemalt. Isegi oli. Aga otsustasime sellele kohale võimaluse anda.
Rentisime rolleri ja lasime siit jalga. Sõitsime randa. Ja elu muutus. See rand oli midagi sellist, mida me varem pole näinud. Randa viis uhke allee. Ja see on päris avalik rand. Mitte metsik, siiski. Seal on rand täis kuurorteid ja renditavaid toole, samuti vetelpääste, rannakorsitajad ja palju-palju turiste. Umbes pooled venekeelsed. See rand on puhkusepaketi reklaamvideost. Selge vesi, valge puhas liiv. Rannakoristajad korjavad ära isegi üksikud kivikesed. See muidugi ei tähenda, et rand vesi oleks ilma prügita. Prügi on selles palju. Näiteks igasugust eriilmelit plastikut selle erineval kujul, alates kilekottidest ja pudelitest kuni penoplastini. See tuleb ilmselt mujalt sisse. Sest metsaaluseid siin ei koristata ja “Teeme ära!” kampaania pole siis kas jõudnud või täidab see vastupidist eemärki — kuna nagunii koristatakse, siis vahet ju pole, võib kõik metsa alla loopida. Ainult et see kampaania kuidagi ei taha siin käivituda. Päris vabalt meid sisiki jalutada mööda randa ei lastud. Ühe hotelli/restorani lähistel seisis noor turvamees, kes telefonist näitas inglisekeelset teksti selgitusega, et edasi on toimumas pulm ja seega on eesolev rand praegu broneeritud. No ega midagi, see oligi juba ranna kaugem ots ja meie olemist see kuidagi ei riivanud. Muusika oli lääne oma. Pruutpaari me ei tuvastanud, aga vist päris pulma ka veel ei alanud.
Pole sel saare osal ka viga midagi.
Päike hakkab oma intensiivsust kaotama umbes nelja paiku või isegi enne. Ja siis toimub midagi huvitavat. Lääne turistid hakkavad oma asju pakkima ja hotelli sättima, sest kui päike enam ei võta, siis mis sa seal ikka passid niisama. Ja kohalikud hakkavad just randa tulema, sest päike enam ei põleta ja saab mõnusast aega veeta. Pärast seda vahetust jäi randa umbes 90% kohalikke või siis vähemasti aasiamaalasi ning heal juhul 10% muid tegelasi, meie nende hulgas. Otsustasime, et tahaksime ka jääda homme kauemaks randa, et nö kohalikku rannamelu ka nautida. Aga sel korral otsustasime minna teisele poole saart, et näga päikeseloojangut. Selleks tuli rolleril umbes 10 minutit mööda erineva suuruse ja uhkusega teid vurada ja olimegi saare sellel poolel, kust päikeseloojangut on näha. Ja see pool oli eriline. Kuidagi väga uhke. Mere äärde üsna kõrgele kalju servale on tehtud pikk promenaad, mida ääristavad mõlemalt poolt kõikvõimalikud söögikohad ja müügiputkad. Vaatasime Monaga päikeseloojangut ja süime kõrvale Ban Mi-d (umbes nagu kohalik hot-dog, ainult et meie sõime munaga versiooni). Ja siis mõtlesime minna sööma Bun Cha-d. Aga oma viis korda pöördusime erinevate toitudega tagasi mereäärset vaadet nautima. Nagu ööturg, aga imekaunis ja muidugi turistidele mõeldud. Hinnad ei olnud üldse kõik kallid, mõni asi oli lausa odavam, kui varem olime näinud. See koht mõjus kuidagi rahustavaltm kuigi oli üsna paksult turiste täis. Isegi puhast eesti keelt oli kuulda. Õhtu lõppes Mona peahoolitsusega, mis olevat igale naisele vähemalt kord elus kohustuslik. See hõlmas massaaži, mudumist ja juuste pesemist. Kokku oma tund. Tagasi tulles istusime veel kuu valgel ja nautisin kohalikust poest ostetud õlut. Polegi nii paha koht. Ja hommikusöök on hinnas. Nii et hakkame vaikselt kurbusest üle saama. Ainult 3 ööd olemegi siin. Ja hirmus juba mõelda, et tuleb aeg, kui on meie viimane öö Vietnamis. See aeg tänaseni on juba olnud väga ilus. Jehoova on meid hästi hoidnud.
VIET NAM
Üheksateistkümnes päev ja kahekümnes päev
