Minu meelest olen ma Vient Nami kohta kirjutanud ainult head. Ja tekib küsimus, kas mälestustesse jääb ka midagi negatiivset. Ilmselt mitte, sest head on olnud nii palju, et need üksikud hetked, mil miski tundus kummaline, kaovad unustusse nagu Bun Cha minu kõhtu — kiiresti ja jäädavalt. Aga see ei tähenda, et selliseid üksikuid seiku ei oleks üldse olnud. Näiteks polnud igal pool wc-paberit. Ja mõnes kohas oli 1-2 liiga pealetükkivat inimest (seda siis muidugi Vietnami kontekstis, mitte võrdluses näiteks Indiaga). Ja no igal pool ei ole nii puhas nagu ehk keskmine eurooplane on harjunud. Sellele mõeldes on meie reisimuljed ikkagi erakordselt positiivsed. Aga et olla endaga üdini aus, tuleb rääkida sipelgatest. Või siis mingitest väga sipelga moodi pisitillukestest tegelastest, keda väga paljudes kohtades võib näha. Meie tegime nendega lähemalt tutvust viimases ööbimiskohas Ho Chi Minhis. Nimelt ei saanud me nende pärast esimesel ööl väga hästi magada. Mona, sest nad tulid talle väga lähedale ja kõdistasid teda. Mina, sest nad tulid Monale liiga lähedale ja kõdistasid teda, ja tema omakorda tahtis, et ma midagi ette võtaksin. Kuna mul ühtegi head strateegiat ei olnud pakkuda (teisi vabu tube ei olnud ja meie voodipesu vahetati igaks juhuks ära), siis asus Mona ise võitlusse nende väikeste, kuid väga tüütute tegelastega. Esmalt ta muidugi pildistas neid rohkem kui mind terve reisi jooksul. Ja need pildid söötis ta tehisintellektile, kes need siis omakorda üsna ohututeks tegelinskiteks tuvastas. Vähemalt paistab, et surmavalt nad ei hammusta. Jääme ellu. Aga no magada tahaks öösel rahulikult. Seks puhuks asus Mona taaskord tehisintelligentsusega ühte paati ja koos nuputati välja, et olemasolevatest vahenditest peaks natuke abi saama küll. Kõigepealt tuli voodi liigutada seinast eemale, et nad sealt, nagu lendoravad, meie voodisse ei lendleks. Seejärel tuli meie voodi ümber puistada kolm ühes kohvipulbrit. See ei pidanud fataalselt mõjuma, kuid aitama siiski väikest segadust tekitada, nii et loodetavasti sipelgakesed enam voodit üles ei leia. Voodi jalgu oleks ka pidanud pesema, aga selle sammu me vist jätsime lootusrikkalt vahele. Sipelkatõrjuja Mona oli väga asjalik. Minu abi oli vaja vaid voodi nihutamisega. Kõik ülejäänud peletustehnikad olid Monale endale jõukohased. Kuigi see asi tundus veidi kahtlane, sai Mona kenasti magada ja rohkem me neid sõbrakesi oma voodist ei leidnud. Tubli töö, Mona!
Mängis hästi ja tal oli ilus kitarr.
Pärast seda omajagu magamata ööd ootas meid ees Mekongi delta. See on üks maailma võimsamaid jõgesid. Üle 4300 km pikk ja läbib mitu riiki. Vietnami jõudes on see juba harudeks jaotunud. Ilmselt 9-ks, kuna selle järgi on see ala Vietnami keeles 9 peaga lohe, või midagi sarnast. Vesi on sogane, aga kannab sõnnikuna muda kaasas ja see taimedele meeldib. Seetõttu annab Vietnam märkimisväärse koguse riisi kogu maailmale (teisel kohal Taimaa järel). Ja mekongi ala nimetatakse kohalikuks riisikausiks, sest see annab poole kogu Vietnami riisist. Meie ekskursioon algas väga meeldivalt. Nimelt võeti meid peale otse meie ööbimiskohast ja oleks ka tagasi toodud samasse kohta, kui me ise poleks palunud enne väljuda. Meid oli kokku 8 inimest. Kõik väga erinevad, aga mahtusime kenasti Fordi Transitisse ära. See masin oli ilmsetl üks vanemaid, mis kohalikel teedel liikleb. See muidugi ei tähenda, et see oleks vana. Esimese peatuseni oli päris pikk sõit. Giid rääkis mõnda asja, aga kuna ma olin just enne seda Mekongi delta kohta ChatGPT-lt üht-teist küsinud, ei jaganud ta just palju uut infot. Peamine, mis kõrva hakkas, oli see, et uue rolleri saab 400 dollariga. Chati arvates siiski 600ga, aga no see on päris hea hind. 125CC Honda manual kastiga. Odavaim Vietnami elektriauto ca 35 000. Ja ikkagi ei mahu pähe ära, et neid rollereid saab nii palju olla ja et autod on kõik nii uued. Kui ma küsisin, et miks on Vietnamis autod nii uued, siis vastust ma ei saanud. Giid ütles, et autot saab omada 20 aastat, mootorratast igavesti. Kui ka küsisin, et mis siis nende vanade autodega saab — lammutusse. Aga ikkagi, et miks need autod nii uued kõik on. Vastust ei saanud. Tõenäoliselt on põhjus selles, et varem neid lihtsalt polnud lubatud omada. Ja liikluse mõttes oleks teedel rolleritele (tegelikult need pole päris rollerid meie mõistes, neid 50cc jubedalt undavaid rollereid Vietnamis ei tunnistata.) Täpselt ei saanudki aru, miks giid seda küsimust vältis, aga ju siis oli nii parem.
Armas, et saime neid puuviljade kõrvale kuulata.
Esimene peatus oli suurim pagoda. Seal sissekäigu juures oodates ostsime ühe koonusmütsi. (Kirjutan seda Shanghai lennujaamas. Nägime kaunist päikesetõusu. Ja alles pärast pooltunnist siinviibimist sain aru, et miks need tankerid siin lennujaamas on — see on ju mere ääres.) Täiesti arusaamatu, miks peaks turiste huvitava ülisuur paksu mehe kuju. Okei, kui see oleks minu religiooni osa, siis võib-olla ehk ka huvitaks. Aga 75% meie grupist olid eurooplased. Meile ei pandud sugugi pahaks, et me ei läinud pagoda territooriumile. Giid ütles, et võtke joogid ja oodate kuskil lähedal. Tegelikult me ikka käisime pagoda territooriumil ka. Seal oli nimelt tualett. Mona küll alguses sugugi ei tahtnud, aga kui mina seal käimisega kuidagi vähem usklikuks ei jäänud, siis ta arvas ka, et ehk oleks ikka tark tualetis ära käia. Nagu ikka, need kohad on kõik kenasti puhtad. Ainult et selle paberiga nad ei oska vist midagi teha, sest seda seal ei ole enamast. Küll aga on vesi alati poti kõrval olemas. Mul on tunne, et ma peaks seda küsimust lähemalt uurima järgmiseks korraks. Igatahes tundub, et selle koha pealt on kõik puhas ja korras. Kuigi ma olen tähele pannud, et häirivalt suur osa mehi ei pese pärast WC kasutamist käsi. Tahaks kohe öelda neile, et “Vabandust, te ei pesnud käsi!” Aga no mis emme mina olen ja kuidas seda siis täiskavanud mehele ikka öelda. Vahemärkusena — saabub suurima naeratusega Mona — meie kaart töötas ja ta naases kohvijoogiga. Ja see on väga maitsev. Arabica standardi järgi. Järgmine peatus oli sadam. Sealt võttis meid oma lootsikule noor mees ja viis meid saarekesele. Saime teha igasuguseid põnevaid asju ja selle kõige peale kulus minimaalselt aega. Mina sain madu käes hoida, Mona tegi seda ka. Siis ma sain juua maoviina. See on viin, mille sees on kobra. Päris kobra. Saime proovida kookosekomme. Meile nii väga ei meeldinudki, ostsime hoopis mingit rohelist kommi ja banaani. Siis sõidutati meid veel ühele saarele, kus meid toideti keskpäraste, kuid maitsvate toitudega ja saime omal äranägemisel natuke jalgrattaga sõita. Jalgrattad olid nii kehvas korras, et lausa piinlik. Ja tee, mida mööda sõita sai, oli meetri laiune külavahetee, millelt midagi eriliselt kena näha ei olnud. Mekondi delta mingil kanalil tehti meile kohaliku pisipaadiga ka sõitu. Oli selline kena väike sõit, aga ei midagi väga erilist. Liiklus oli üsna tihe sellel väikesel kanalil. Kogu see reis oli pooleldi liiklemine mikrobussis ja poolelgi paadis. Tegelikult oli täitsa tore ja saime meeldiva kogemuse. Ja päeva lõpuks ei olnud me üldse väsinud. Jäi veel jõudu üle, et mööda linna kolada. See oli väga tore. Üks jahmatav hetk oli ka. Nimelt esines meile kohalik rahvusmuusika bändike. Juba enne nende esinemist mainis giid, et võime neid toetada, kui soovime. Rahaliselt. Ja siis need lauljatädid panidki laule korvikese, kuhu sai panna raha. Oleks see esinemine siis esmaklassiline professionalism. Waterpuppets oli Hanois tõeliselt heal tasemel muusikaga. Aga see oli pehmelt öeldes tagasihoidlik. Peaasjalikult ilmselt selle tõttu, et tundus nagu need esinejad olid meie ette sunnitud. Ja nad ei suutnud seda varjata. Mis siin siis nii jahmatavat? Ühel heal hetkel hakkasid nad laulma ka inglise keeles If you’re happy and you know it… ehk Kui sul tuju hea siis… Vot see oli küll ootamatu, arusaamatu ja päris tobe. Ainult et pärast paari salmi nad küll vahetasid keele kohalikuks. Hea seegi. Samal ajal saime muideks puuvilju süüa — need olid head. Sõime kõrvallaua omad ka ära. Seal lauas oli neljast kolm taimetoitlased. Millegi pärast nad ei julgenud neid puuvilju süüa. Meie lasime heal maitsta.
See, et ma püütoni esimesena enda kaela haarasin, oli nii uskumatu, et minust pilti ei jõudnudki teha.
Jõgi on kitsas ja manööverdamine teiste vahel keeruline. Kummaski otsas on tüürija.
Durian ehk Jackfruit. Appikene kuidas see haises. Esialgu. See oli nagu kohalik kohv — ma ei saanud aru, miks Mona peaks seda tahtma, kui on maitsvaid puuvilju kui palju. Kohalikul turul (Ninh Binhis olles vist) ostis Mona oma esimese. Hingehinnaga, nagu hiljem välja tuli. Ja kõige ebameeldivama neist. Reisi lõpuks pidi Mona mind peatama — durian on lihtsalt nii imehea. Tõesti. Mäletan, et kui veel Starfishi rannas neid sõime, siis talusin maitse ära, aga see hilisem järelmaitse, kui durian ennast meelutas, oli ikka jubetalt rõve. Enam mitte. Vot siis kui kiiresti võin ära harjuda. Ja mitte lihtsalt ära harjuda ja taluda, vaid lause meeldima hakata ja isegi ihalema hakata. Kahjuks pole juhtunud seda nende väikeste kalakestega, mida tervenisti süüa tuleb, ja mida ikka kord poole aasta jooksul meile Peetelis antakse. Kolm korda olen võimaluse andnud, ja neljandat ei tahaks kuidagi.
Mitmekordse Michelini soovitusega kohalik väga pop resto.
Me ei lasknudki ennast koju viia, vaid väljusime veidi varem ühe kohaliku turu juures. See turg ei olnud suurem asi — ainult turistidele suunatud. Seega valisime koduteeks ühe kauni tänava, mida mööda jalutasime, ja proovisime suupisteid erinevatelt tänavamüüjatelt. Kui ma enne reisi arvasin, et sooviksin ööbida ainult uhketes hotellides ja süüa euroopalikult puhastes kohtades, siis sain teada, et ma ei olegi selline. Kohalikud inimesed on see, mis kohast koha teevad, mitte turistid. Mida vähem turiste, seda ehtsam. Ja ega kohalikud siis ju ka midagi räpast ei taha suhu pista. Alguses oli hirm, et varem või hiljem me kõhuhäda kaela saame. Ja mida aeg edasi, seda tõenäolisem see tundus. Sushist ma keelitasin Mona siiski loobuma. Ta on veidi tundlikum kui mina. Minule pole toidumürgistuse pärast pidanud kiirabi kutsuma. Monale aga küll, rohkem kui vaid paaril korral. Aga midagi sellist ei juhtunudki, ja oleme otsaga juba kuskil suure Venemaa Krasnodarski kohal, varsti Novosibirsk (3h28min jäänud saabumiseni, 1805 km Helsinkini). Väljas on -63 kraadi külma, lendame 11km kõrgusel ja meie mõlema mõttes on see, kas me võiks veel ühe korra süüa saad. Aga tegelikult ei ole veel see päev ametlikult käes.
VIET NAM
Üheksateistkümnes päev ja kahekümnes päev
