Viimane puhkusepäev lihtsalt pidi tulema. Kui ei oleks viimast päeva, siis oleks tavaline elu. Kui tavaline elu oleks Vietnamis, puhkaks Eestis. Me sättisime asjad nii, et hommik oleks hästi rahulik. Jätsime pakid oma hotelli hoiule ja mõtlesime viimase päeva lihtsalt nautida parimat, mida Saigon saab pakkuda. Ning plaanisime nii, et viimaseks asjaks jätame juba tuttavaks saanud massaaži ja käime veel korra kindla peale minnes Michelini soovituses. Seejärel taksoga lennujaama. Aga tuli välja, et tõepoolest ei oska me Saigoni samamoodi nautida, nagu me Hanoid nautisime. Mona valis hommikusöögikohaks mingi natuke kallima hea soovitusega koha. Ainult et see kujunes liiga euroopalikuks. Tõsi, kohvijoogid olid siin väga head. Munakohvi muna oli eraldi klaasis. Umbes nii nagu ma reisi alguses oleksingi tahtnud. Et milleks mu koogelmoogelit selle jubeda kohviga rikkuda. Palun väga, siin see oligi. Ainult et ma olen selleks hetkeks juba muutunud mees. Ja kohv, mida nad mulle pakkusid, ei olnudki enam puhas robusta. No ikka väga maitsev oli see küll. Aga Banh Mioli nagu euroopalik kuum võileib — selline prantsuse baquetti moodi, mida võileivagrilli vahel on laiaks litsutud. Mul oli Monast väga kahju, sest tema ju valis jupp aega seda kohta välja ja pärast meid olid inimesed lausa järjekorras, et sinna lauda saada. Teekond tänavalt sellesse kohvikusse oli järjekordne äraarvamismäng. Mingi väike koridor kuhugi korrusmaja sisse. Ja siis trepist üles. Aga kuhu me läheme? Annelinna korrusmajas või Lasnamäe korrusmajas sellisest kohast kohvikuid ära otsi. Aga siis on ta olemas. Sisustuselt väga uhke — järelikult pole meie maitse. Võt nii pirtsakaks olemegi muutunud.
Rahulik korruselamukvartal Saigonis.
Otsustasime edasi minna turule, mis ei peaks olema nii suur turistilõks nagu eelmine. Tee peal mõtlesime midagi magusat juua. Ja ühes remondialas jäime kogemata vaatama joogimenüüd, mis suurelt tänavapeal oli. Ja kohe kutsuti meid muidugi ka ostma. No kui on nii sõbralik pererahvas, siis peaks äkki proovima. Ja Mona valiski endale Matchajoogi. Huvi äratas see menüü hindade poolest. Need olid väga taskukohased. Ainult et ei olnud kuhugi sisse astuda. Meile pandi kaks lapsesuuruses lahtikäivat tooli ja palun väga. Koht tundus veider. Meie kõrval pesti motikaid ja vastas autosid. Oli lärm. Ja tänavale pandi uusi tänavakive. Ei midagi romantilist. Aga siis tutvusime kohaliku valge koeraga. Ja muidugi hakkas Monale see koht väga meeldima. Üks rolleripesija, kes ilmselt ka selle koha omanik oli, tuli ja võttis pelgliku koerakese sülle, et me saaksime talle pai teha. Ma mõtlesin seal siis ühe musta kohvi ka võtta. Ja kui tellimust andes mainisin, et jooksin selle kohapeal, siis toodi meile ka lauake ja kaks külma teed. See külm tee on vee asemel. Ja võib juhtuda, et see on parem kui põhijook ise. Näiteks ühel korral oli mu jook nii magus, et ma nautisin seda teed märksa rohkemgi. Aga selles koha oli Matchajook väga maitsev. Seega oli lootust, et äkki ka nende kohv on hea. Kusjuures ühes nö kõrgema klassi kohvikus palusin kuuma tilgakohvi, mida nad phin filtriga teevad. Nad siis tõid. Kuumaks saavad nad selle küünlaga. Mitte et nad teeks värske kohvi. vaid soojendavad selle üles. No ma ei tea, see on küll väga veider. Aga loogika on selles, et kohalikud joovad vist nagunii 90% ainult külmasid kohvijooke. Ja vot see koht pakkus mulle korralikku kohapeal värskelt tikuvat kohvi. Jah, seda õiget. Nüüd tuli veel uurida, et kust ma saaksin seda uba osta. ChatGPT abil sain korraliku vietnamikeelse küsimuse vormistatud. Ainult et kohv oli juba ümber valatud mingisse muusse anumasse ja ta ei osanud selgitada, et mis kohv ja kust. Aga ta oli nõus meie oma kohvi kaasa müüma. Appikene kui hästi see ikka lõhnab. Imeliselt ja eksimatult. Mitte ühestki poest ega turult me sellist uba ei leidnud. Ostsime kaasa 4 erinevat kohvi, eks paistab, kas mõni neist juua ka kannatab. Kusjuures, Phu Quoci kõige turistikamast toidupoest saime kõige parema diili — kohv koos phin filtriga maksis äkki 3 eurot. Lennujaamas sama asi 20. Kuskil mujal seda komplekti ei müüdudki. Turg, kuhu me teel olime, sisaldas parima asjana tasuta korralikku tualetti. Ostsime sealt kohviube ka natuke.
Alguses tegin pilti, sest see koht oli väga rändom. Veidi hiljem kujunes väga armsaks.
Täiesti ootamatult käisime ka muuseumis. Midagi süüa ega juua me enam ei jaksanud, seega oli vaja midagi ette võtta. Pilet maksis 40 tuhat, seega sobivasti väga vähe. Ja oli lootust saada konditsioneeritud õhu kätte. Muusem rääkis sõjast. Seal oli erakordselt hirmsaid asju, mida lõpuni vaadata ei tahtnudki. Sõjajubedused ei saagi olla kuidagi nauditavad. Suur sõda, kus kohtusid Põhja- ja Lõunakuningas. Muidugi oli see muuseum just kommunistide poole pealt, kes selle sõja võitsid ja siiani võimul on. Aga mingis mõttes see näitas ka nö teist poolt, mida ehk nii tihti ei kuule. See kogemus oli umbes samas raske nagu Poolas koonduslaagri külastamine. Isegi kirjutada on sellest liiga raske. Kui hea, et Jehoova suudab kõik need kannatused lõpetada ja anda kõigile võimaluse tõelist elu tõelises rahus nautida.
Kohalikum turg Saigonis.
Viimased hetked Vietnamis olid segased. Justkui tahtsime väga võtta viimast, aga ei teadnud kuidas. Veidi kurbnaljakas seik juhtus ühe rajooni lähistel, mida külastamise. See rajoon oli väga väike, aga see-eest hästi omanäoline. Kohalik lasnamägi. Ei midagi eriliselt erilist, aga selline hästi ehe, kus ei olnud turiste ja igal pool esimestel korrustel olid mingid ärid-müügikohad-restod. Hästi tagasihoidlikud ja tõesti kohalikele. Seal kohas oli ka üks väiksem resto või suurem kiosk, kus müüdi midagi, mida Mona tahtis väga proovida — korvikese sees krevetike. Mona tellis kahe sõrmega ehk siis kaks tükki. Meid juhatati istuma. Me oleks võinud need kaks korvikest lihtsalt suhu pista, aga no olgu, istume siis. Meile toodi hiigelvaagen rohelist kohalikku salativalikut. See on väga tavaline. Ja muidugi jääteed. Ja siis mitte kaks tükki, vaid kaks taldrikutäit seda rooga. See oli maitsev, hästi õline. Ja krevett tundus olevat jalakestega. Selle võis üleni ära süüa, aga ma kuidagi ei suutnud neid jalakesi oma suhu panna. Seega näksisin mõne, aga muidu sõin vaid neid korvikesi. Ei saanudki aru, millega need olid. Vist riisikorvikesed millegagi. Maitsvad. Aga no me sõime ainult ühe kausikese ja jube piinlik oli ära minna. Kirjutasi mingi haleda vabanduse, et tädi meie peale päris ei solvuks. Naeratasime, maksime ja lahkusime. Meil oli eesmärk süüa kuskil mujal midagi muud. Seega ei saanud selle kraamiga kõhtu liialt täita. Aga see äpardus ei olnud sugugi nii pika mõjuga nagu minu juuksuriskäik. Õnneks.
Ja lõpuks olimegi lennujaamas. Peaaegu kõik olid aasia-välimusega ja see meeldis meile Monaga väga. Alguses see tundus kummaline, aga me harjusime nii kiiresti ära. Jäin mõtlema, et neile, kes on Aasias teeninud pikemat aega, võib koju tagasiminek olla tõesti raske. Inimesed elavad tagasihoidlikku elu, aga oskavad olla nii armsad ja heatahtlikud ja rahul. Jääme seda väga igatsema. Lendudega mingeid ootamatusi pole veel ette tulnud. Loodan väga, et meie kaks kotti, mis me ära andsime, jõuavad kohale koos meiega ja et kogu joogikraam on oma esialgses pakendis, mitte ei tilgu igale poole kuhu pole vaja. Mona ostis kaasa näiteks purgikesi Fantat. Seda maitset meil ei olevat. Ja siis mingit korea alkoholi ka. Justnimelt Mona ostis seda. Minu huvid piirdusid kohvi ja mõne magnetiga.
Mitte mida mina olen saanud, vaid mida mina saan anda.
Üks asi on mul lahendamata. Nimelt miks on autode laes kiled ja miks on kiles ka mitu aastat vana auto rool. Miks on kiles päikesesirmid ja miks nad ei võta ära neid kilesid aknaraamidelt, mis on mõeldud äravõtmiseks, kui ehitus om valmis. Vot siin võin vaid spekuleerida. Arvan, et kuna autode omamiseks on maksimaalselt 20 aastat, misjärel need lammutusse lähevad, siis tuleks auto müüa taktikaliselt õigel ajal — kui see on veel piisavalt uus, et selle eest saaks tagasi võimalikult suur summa. Ja seetõttu oleks hea, kui auto on ka võimalikult paremas korras. Küllap leiaks veelgi põhjusi.
Õnnelikult kodus. Valmis nosima Dima K jäetud firmarooga samsad. Kodu, armas kodu!
Ma loodan väga, et see puhkus õpetas mulle midagi. Ja kindlasti õpetaski. Huvitav, kui kiiresti ma selle unustan? Tahan olla rohkem tänulik. Tahan olla lahkem ja naeratavam. Tahan olla selline inimene, mitte mängida sellist. Tahan, et piibli õpetus oleks rohkem minu põhiolemus. Elada rohkem Jeesuse eeskuju järgi. Tõeline kristlane olla on väga ilus. Nii endale kui ka teistele. Aitäh, Jehoovale, et ta õpetab mind nii kannatlikult.
VIET NAM
